Kaama-taguste udmurtide traditsiooniline saun

Miškini rajoon, Gurajevo küla. M. Mattila, 1997.Sarnaselt paljude teiste rahvastega on ka Kaama-taguste – Baškiiria loodeosas ja Venemaa Permi oblasti Kueda rajoonis elavate udmurtide igapäevaelus ja rahvausundis oluline koht saunal. Juba 19. sajandil, et selle kandi udmurdid on innukad saunaskäijad.

Sõna “saun” udmurdi vaste on mun'tšo, Kaama-taguste udmurtide keelepruugis min'tšo . Tegemist on ülekandega vene keelest (vrd vn mõl'nica, vt ka Volkova 1997: 13).

Selle udmurtidele nii olulise neljakandilise palkhoone ehitamiseks kasutatakse okaspuud – kuuske, mändi, nulgu, nende puudumisel pärna või haaba. Palkide jämedus jääb alla 20 cm, hoone laius ja pikkus on 3–4 m. Sauna eestuba min'tšoaz' ehitatakse laudadest või peenematest palkidest.

Hoonel on kahe viiluga katus – min'tšolipet, pööning – min'tšotšig, lagi – völdet, põrand – muz . Sees on ahi – min'tšogur kolde ja pajaga utšogen purtõ.

Tavaliselt paikneb ahi sissepääsupoolses nurgas, ahjust edasi on lava – laptša. Vastasseinas piki kogu ruumi on plank istumiseks dus ehk pukon pul . Selle kohale lae alla kinnitatakse latt s'õrõ ülerõivaste ja pesu asetamiseks. Ukse juurde on samuti löödud riiul – kana, küünla või lambi ja pesemisvahendite jaoks. Saunad on enamasti ühe aknaga. Varasematel aegadel see puudus. Tingimata kuulus ja kuulub siia veel lavaalune suitsuavaus opõ ahjupoolse seina sees. Tänapäeva kaasajastatud saunades on sel avausel sama funktsioon: see on vajalik vingu väljalaskmiseks ja ruumi ventileerimiseks, samuti temperatuuri reguleerimiseks.

Joonis üleval: Suitsusaun. Miškini rajoon, Gurajevo küla. M. Mattila, 1997.

Minevikus köeti sauna suitsuahjuga, mis laoti suurematest ja väiksematest munakividest. Niisuguseid ahje leidub ka tänapäeval. Kütmise ajal kandus suits välja läbi tõmbelõõri. Ruumi valgustas aken, selle puudumisel lepiti küdevast ahjust või uksest imbuva valgusega. Hilissügisel ja talveajal süüdati küünal või petrooleumilamp, suvel polnud selleks tarvidust. Tänapäeval on kõikjal saunades elekter, kaasa arvatud eestoas, kus saunalised tavaliselt rõivastuvad ja puhkavad.

Varem ehitati saun eranditult veekogu juurde

Nüüdsel ajal paikneb see kas kõrvu muude majandushoonetega või veidi eemal koduümbruses. Vjatka-tagustel udmurtidel – Tatarimaa udmurtide etnilise grupi liikmetel – asub saun tänini vana tava kohaselt veekogu ääres. Sauna ehitamiseks ei kutsuta kokku palju inimesi – tavaliselt on abiks sugulased või piisab oma pere liikmetest. Sauna valmissaamisel on kombeks uues ahjus kõigepealt ülepannikooke küpsetada ja neid oma perega süüa (haputaignast koogid on üksiti kadunukeste toit). Kui see komme täidetud, võib kas või järgmisel päeval end saunatada, kuid on soovitav, et see oleks neljapäevane või laupäevane päev.

Burajevo rajoon, Baišadõ küla. Foto R. Sadikov 1997.Foto 1: Õlgkatusega saun. Burajevo rajoon, Baišadõ küla.
Foto: R. Sadikov 1997.

Sauna põhiline otstarve on üldteada. Sauna on alati kõrgelt hinnatud kui ihupuhtuse eest hoolitsemise paika, kus pärast rasket füüsilist tööd kaob väsimus, kus karastub ja kogub uut energiat keha. Vaadeldava piirkonna saunad on leilisaunad; haruldased pole suitsusaunad s'öd min'tšo , ent enamik saunu ehitatakse tänapäeval tehasetellistest küttekeha ja koldega. Keriseks korjatakse looduslikku kiviklibu ja munakive. Kaama-tagused udmurdid vihtlevad peamiselt kasevihaga kõz'pu ven'õk, lisaks sellele kasutavad tammevihtasid, kuid kasutatakse ka mitmesugustest ravitoimega rohttaimedest (nõges, pune, naistepuna, upsujuur) valmistatud vihtasid.

Muistsel ajal käidi saunas vähemalt kord, isegi kaks-kolm korda nädalas

Sama saun võis kuuluda ühe voršudi mitmele perele (voršud on emapoolse sugulusliini liikmeskond). Traditsiooniliselt loeti neljapäeva arn'a õt esivanemate austamise päevaks, mil saunaskäik ja seal kadunukeste austamine oli lausa normiks. Nii on kujunenud iseenesestmõistetavaks, et esimene leil kuulub surnud esivanematele. Vett kerisele visates nimetatakse kõigepealt äsjalahkunute nimesid, seejärel kõiki teise ilma läinuid sõnadega: “Siin me võtame neljapäeval leili. Las see olgu teile. Andke meile tervist, pikka iga meile andke. Elage heaga (seal teises ilmas). Soovige meile head, kes te seal ilmas olete. Et teil endil kõike-kõike jätkuks, ükskõik mis ka ees ei oota.” Sel päeval jäetakse sauna veenõu ja viht kadunukestele, keda usutakse pesema tulevat. Samasugune palvus kaasneb pesemisega nii kevadiste kui sügiseste mälestuspäevade aegu, lisaks 3, 4, 40 päeva või siis aasta möödumisel mälestatava surmast.

Esmaspäevase, reedese ja pühapäevase saunaskäimise puhul pole kadunukeste poole pöördumine soovitatav. Neil päevil tuleb leiliviskamise ajal häid soove ütelda samuti kui neljapäevalgi, kuid elavate – omaste, lähedaste, iseenese terviseks.

Üldiselt ei ole saunas lubatud palju rääkida, samuti pole lubatud tänada mingi teenuse eest. Mainitagu siinkohal, et samal viisil tuleb käituda mälestuspäevadel.

Saunasttulnule öeldakse tavaliselt: “Kel'šiz-a?” – “Kas saun oli hea?”; “Tõrmõt-a pösez?” – “Kas kuumust jätkus?”; “Kaptši-a val?” – “Kas oli kerge leil?” jne. Viimasel ajal on kasutusel ka venekeelne väljend “S ljogkim parom!” – “Kerget leili!”

Enne on kombeks saunas käia meestel, seejärel naistel, kuid tänapäeval ei peeta sellest enam kuigi rangelt kinni. Laupäev ja pühapäev kujunesid peamisteks saunapäevadeks 1960. ja 1970. aastatel. Praegusajal on igal perel oma saun. Traditsiooni säilitanud vanemad inimesed – pensionärid, kelle elukorraldus ei sõltu töögraafikust, – käivad saunas neljapäeviti. Suvisel tähtsate põllutööde perioodil – külvi ja istutuse, heinateo ja viljakoristuse aegu – käiakse saunas pea iga päev, see taastab jõudu ja tervist, on hügieeniline ja puhastab organismi. Saunas käies on viimaseksjäänu ülesandeks korrastada ruum, pesta põrand, puhtaks küürida pesemisnõud. Järelejäänud vesi tuleb ära valada, et kurjad vaimud ei saaks vee kasutamisega seda rikkuda.

Saunas kuivatati vanasti ka viljavihke ja mitmesuguseid majapidamises vajaminevaid esemeid, kuumas õhus desinfitseeriti pesu. Hilissügisel pärast põllutöö lõppu kogunesid noored sauna istjatseid pidama (udmurdi keeles nimetati neid kooskäimisi min'tšoõn šudon – saunamängud). See andis noortele häid võimalusi kohtumiseks ja üksteise tundmaõppimiseks. Niisugustel ühiselt veedetavatel õhtutel ketrasid tütarlapsed kanepit või takku ja kudusid, noormehed punusid viiske või paelu. Samuti jutustati sel ajal muinasjutte, hirmu- ja õudusjutte, usundilisi ja olustikujutte ning mõistatati.

Talvistepühade aegu läksid tüdrukud sauna tulevikku ennustama

Näiteks pisteti käsi suitsulõõri ja kui see sealjuures puutus mingi karvase eseme vastu (et see nii juhtuks, selle eest kandsid vargsi hoolt kohalolijad), pidi tüdruk saama rikka mehe, aga kui käsi puutus vastu siledat eset, siis vaese mehe.

Nagu vanasti, on saun kuigivõrd tänini paljude haiguste ennetamise või ravimise paigaks

Praegusajalgi tuleb ette, et rahvaarst võtab ravitoimingu ette saunas. Külmetushaiguse puhul võetakse kõva leili ja viheldakse end kasevihaga, radikuliidi ning reuma puhul nulu- või kõrvenõgesevihaga. Oluliseks peetakse ohtrat higistamist, juuakse higileajavat taimeteed, lastakse kuuma auru kõrvadesse ja kuklale. Vanasti raviti saunas ka kurtunud lapsi, samuti peeti leilisauna asendamatuks välispidiste tõbede arstimisel. Saunas raviti nikastust, masseeriti ja salviti ihu, ohutati raskestiparanevaid haavu. Niisiis oli saunaskäimisel ratsionaalne profülaktiline, hügieeniline ja raviotstarve (Udmurtõ... 1993: 232). Lisaks kõigele sellele valitses arusaam, et saunas tegelevad musta maagiaga teadjad, posijad ja nõiad.

Kaama-taguste udmurtide maailmapildis on saunavaim min'tšo kuz'o ehk min'tšo murt üks üleloomulikke austusväärseid olendeid. Teda on eri paigus nimetatud erinevalt, näiteks saunatondiks mun'tšo-murt, mun'tšo-kuknik või mun'tšo-potšetka ning kujutatud kord luudeta elukana, kel on üks või kaks kuutaolist hiigelsilma, kord pikkade juuste ja hammastega koletisena, kord amorfse sülditaolise massina. Ta nutvat sauna eesruumis nagu imik: uaa! uaa! ning näitavat end enne mingit õnnetust (Vereštšagin 1996: 81, 89). Uskumuse järgi kuulutab hommikune saunavaimu nägemine tema nägijale ette langetõvehoogu (Vladõkina 1998: 81). Nagu juba mainitud, tuleb saunas puhtust pidada, saunaruum puhtaks uhtuda enne ja pärast pesemist. Keelatud on rumalasti rääkida, laimujuttu ajada, uhkeldada jmt, sest saunavaim võib selle eest karistada. Minevikus, mil sünnitamine toimus saunas, usuti saunavaimu appi tulevat neile sünnitajaile, kes olid end hästi ülal pidanud, lahked ja korralikud olnud.

Janauuli rajoon, Nokrati küla. Foto R. Sadikov, 1997

Foto 2: Laastukatusega saun. Janauuli rajoon, Nokrati küla.
Foto R. Sadikov 1997.

Ilma erilise vajaduseta udmurdid saunast ei rääkinud. Sauna nimetamisest püüdsid hoiduda ka Kaama-tagused udmurdid. Rahvasuus liigub erinevaid lugusid saunavaimudest, õudusjutte juhtumustest saunas. Alljärgnev on kirja pandud G. Vereštšagini poolt 19. sajandi lõpu Sarapuli maakonna Martjanovo külast Grigori Stepanovilt.

Kord läks minu vend hilja õhtul saunast mööda, koer kaasas. Jõudis sauna kohale ja kuuleb seal rinnalapse nuttu, kusjuures seal ei saanud mingit last olla, sest kedagi pesemas polnud ja saun oli külm. Äkitselt koer haugatas ja tormas sauna, aga tema, jutustaja vend, pani plehku. Vaatavad hommikul sauna eestuppa ja näevad põrandal pikki juukseid. Räägiti, et need on saunatondi juuksed, kelle koer nahka pistis. (Vereštšagin 1996: 89).

Märkigem siinkohal, et udmurdi naised, kel on kombeks saunas end kammida, keerutavad äratulnud juuksekarvad pallikeseks ja poetavad nurka või seinaprakku. Ilmselt neid pidasidki jutustajad saunatondi juusteks.

Leidub mitmesuguseid uskumusteateid ennustamistoimingutest

Ööl enne kolmekuningapäeva seo kuke jalad umbsõlmega kinni ja astu sauna. Istu seal temaga, kuni keskööl ilmub kurivaim vanamehe kujul ja hakkab kukke endale kauplema. Ta annab sulle kuke eest rubla. See on tagasitulev raha. Lahkuda tuleb, selg ees ja võimalikult kiiresti, et enne koju jõuda, kui kurivaim jõuab kuke umbsõlmest lahti harutada. Tagasituleva rahaga tuleb sul ahjule ronida ning sealt mitte enne kukelaulu alla tulla. Kui kurivaim jõuab nööri lahti harutada, enne kui ahju peale jõuad, kägistab ta su ära. Pärast kukelaulu seda enam juhtuda ei saa. Mida tagasituleva rublaga ka ei ostaks, jääb see sulle alati tasku alles, kui sul tehingu juures midagi tagasi saada on. Juhul, kui keegi teisel niisugust rubla märkab, peab omanik rahale kiiresti augu sisse uuristama ja seda traadi peal pidama. Traadi otsas seisab raha alles (Vereštšagin 1999: 93).

---

Leidub ka fantaasiakujutlusi nõidumisest:

Tahtis mees õppida kunsti, kuidas oma solvajale kätte tasuda saaks. Läheb nõia juurde ja tellib: “Õpeta mulle nõidumist, ma kostitan sind, millega aga soovid.”
“Hea küll,” ütleb nõid, “õpetan.”

Nõid käskis sauna kütta, et seal õpilasele head nõu anda. Kütsid sauna, ja kui saun valmis, kutsub nõid õpilase sauna. Läksid sisse, ja mõne aja pärast, kui nõid oli salasõnad ja loitsud ära pomisenud, ilmusid lagedale igasugu jäletised – maod, sisalikud, kärnkonnad, konnad ja muud.

“Söö need jäletised ära ja nõidumine on selge,” ütleb nõid.

Õpilane kohkus ja jooksis minema. Ei tal tulnud sest ajast peale enam mõttessegi neid kunste õppida. (Vereštšagin 1996: 163).

---

Fantaasiaks tuleb niisuguseid jutte nimetada sellepärast, et tegelikult nõidumist niimoodi ei õpetata – õpetamisel on oma metoodika ja reeglid, ning õpetuse läbiviimise kohaks pole saun.

Seesama Stepanov jutustas:
Kord oli kaks inimest saunas pesemas ja nad kuulsid, kuidas saunavaimud lähevad lauluga sauna pulmi pidama. Üks saunaline jäi hirmust segaseks; teine oli teadja ja julgustas kaaslast, öeldes: “Ära ole argpüks! Ma tean sõnu nende vastu.” Öelnud seda, luges vaimule sõnad: “Saad mu nahka panna siis, kui hõbedase asja peale ronid.” Ja mis siis sai? Saunavaimud ei saanudki sauna sisse ja läksid minema (Vereštšagin 1996: 89).

Saunaga olid seotud mitmesugused tavandid

Rituaalne puhastustoiming tuli läbi teha kõigil asjaosalistel. Näiteks, nagu juba mainitud, toimus saunas pöördumine surnud esivanemate poole. Enne lihavõttepühi, mis olid pühendatud suve vastuvõtule, sooviti saunaskäimise ajal, et aasta suvepool oleks edukas, ja kümmeldi vees, millesse oli poetatud hõberaha. G. Vereštšagini kirjeldusest Sosnovi krai udmurtide kohta selgub järgmist:
Lihavõttepühade varasel hommikutunnil, kui koit alles punab, tõuseb sängist noor kui vana ja peseb silmad puhtaks. Iga pereliige on millegagi tegevuses. Neiud kütavad sauna, keedavad seal putru, ja kui see on valmis, söövad seda võiga ning kostitavad ka kõiki kohaletulnuid. Kui saun on köetud, lähevad mehed vihtadega sauna. Sauna ees süütavad nad sinna valmispandud põhu ning sõnuvad, kolm korda üle tule hüpates: “Et sel aastal poleks põdemist, et ristluud ei valutaks.” Seejärel minnakse leili võtma. Naised teevad sama mis mehedki. Pärast sauna rüübatakse koos pudelist, mis on öödläbi laual seisnud, ja võetakse peale leiba soolaga (Vereštšagin 1995: 77).

Saunaskäimine on nõutav isiklike, suguvõsa ja kogukonna ettevõtmiste puhul, nii enne kui pärast neid. Sauna selline traditsiooniline roll pole unustusse jäänud tänini. Vähe sellest, et saunaskäimiseta ei saa udmurtide elus olla mingit tähtsündmust, – saunaga on seotud ka midagi saladuslikku ja kõhedusttekitavat. Näiteks pole lubatud ilma põhjuseta sauna kahe saunakütmise vahepeal “häirida”. Eriti ohtlik on saun keskööl. Pole juhus, et hoone asub kõrvalises kohas omaette. Iga saunamineku puhul tuleb juba väljas pöörduda saunavaimu poole, et ta ei ehmuks ega hakkaks vastu, ning talle teatada, milleks tuldi, muidu ta võib inimesele halba teha. Pea iga informant võib rääkida juhtumi enda või kellegi teise elust, kuidas see või teine isik sai saunavaimult karistada, nii et normi vastu eksinu kaotas kõnevõime või jäi jalust ära, tal ilmnesid mäluhäired, hakkas valjusti kadunukestega kõnelema, jäi langetõbiseks, sai halvatuse vms. Saunavaimuga hirmutati ka lapsi. Öeldi, et saunaahju taga pimedas elab saunavaim.

Kirjeldatud suhtumist võib seletada järgmiselt. Erinevalt teistest majandushoonetest on saun seoses teispoolse maailmaga, ja ennekõike seepärast paikneski vanasti veekogu lähedal. Teatavasti sümboliseerib vesi teispoolsust või selle ja teispoolse maailma piiri. Seda ettekujutust vahendab konkreetsemalt inimese elukäigu – sünni, mehelemineku või naisevõtu ning surmaga seotud kombestik. Nii sünd kui surm on elutee piiripunktid.

Vanasti sünnitasid udmurdi naised saunas. Sellest on kirjutanud 20. sajandi algul udmurdi etnograaf K. Gerd. Tema andmetel Glazovi maakonna kohta, mis jääb udmurtide kesksele asualale, sünnitavad naised peaaegu alati saunas. Seda on tehtud põhjendusega, et saunas on sünnitus kergem, sünnitaja keha lõõgastub saunasoojuses ja laps sünnib kiiremini. Tundes tuhusid, palub rase aegsasti oma ämmal kütta saun ja tema soov kuulub peaaegu alati täitmisele. Sünnituse ajal või pärast seda peetakse siinsamas palvus naiste jumalustele. Omaette kombetäitmine ja sõnumised kuuluvad ka nurganaise ja vastsündinu pesemise ning talle nime andmise juurde. Kui naine ehk ei sünnitagi saunas, peab ta ikkagi sauna minema, milline ka poleks ta seisund. Kui ta ise sauna minna ei suuda, viiakse ta raami või saani peal. Saunaskäigule omistatakse siin puhastavat toimet. Kui lapse naba on seotud, viib abistajanaine tema saunaahju juurde ja sõnub: “Kasvagu õnnega, olgu tal oma kolle, oma kodu.” Nabanöör kaevatakse samas saunapõranda alla. Siinsamas pestakse last künas sooja veega. Saunas antakse vastsündinule ka esialgne nimi mun'tšo nim – saunanimi, et teda kaitsta kurjade jõudude, haiguste ja surma eest (Gerd 1993: 38, 39, 43, 51). Ämmaemand palub vastsündinuga saunast tulles teel juhuslikult vastu sattunuid lapse isa poole sisse astuda “võid sööma”, selgitades, et ollakse saabunud Kaasanist, Moskvast vm (Vereštšagin 2000: 17). Vastsündinut on kombeks saunas pesta kolmel esimesel elupäeval või isegi 40 päeval järjest. Praegu pole see kõikjal enam normiks, kuid kolmel esimesel sünnitusjärgsel päeval käib nurganaine saunas ja viib sinna ka imiku. Udmurtide uskumuse järgi võib kuri vaim lapse ära vahetada; niisugusel juhul toimub lapse sümboolne tagasivahetamine saunas (Tšernõhh 1996: 295). Vastavalt sellele uskumusele peab ema last saunas tema esimese 40 elupäeva vältel oma kätel hoidma. Lisatagu, et rahvapärimuse järgi sünnitavad isegi mütoloogilised veteolendid saunas (Vereštšagin 1996: 176). Seega on saunal eriline koht teispoolses maailmas, kus nähtavasti kehtib samuti piiriala staatus (vt ka Minnijahmetova 2000).

Kušnarenki rajoon, Kanlõ küla. Foto R. Sadikov, 1999.Foto 3: Suitsusaun. Sisevaade. Kušnarenki rajoon, Kanlõ küla.
Foto R. Sadikov, 1999.

Kõnekas on udmurdi surmakombestik

Väärib märkimist, et udmurdi kalmistud paiknevad asustatud punktist reeglina allavoolu. Matuselt tulnud pesevad saunas käsi või hõõruvad neid saunaahjust võetud tuhaga. Esmalt teevad puhastustoimingu läbi mehed, seejärel naised. Ent mõnel pool koguni pestakse end pärast matuseid saunas, kusjuures lahkunu pereliikmed ei viska leili, kartuses, et kadunu võib end talle peale sattuva kuuma vee või leiliga kõrvetada (Sadikov 1997). Kui sauna ei köetud, siis mindi Kaasani kubermangus 19. sajandil pärast matuseid otse eluhoonesse, kuid sel juhul loopis perenaine puhastamiseks nende teele tulist tuhka. Lapse matuste puhul sauna ei köeta. Majas süüakse matusetoiduks juurviljasuppi.

Erinevalt sünni- ja matusekombestikust, mis on saunaga tihedalt seotud, puudub pulmakombestikul seos saunaga või pole see kuigi oluline. Vaid lahkumisel vanematekodust jätab pruut hüvasti kõigi hoonetega, ilma et suhe saunaga kuidagi esile küüniks. G. Vereštšagin on siiski täheldanud ühte huvitavat kommet. Pulmas pannakse pähe abieluseisust sümboliseeriv koonusjas peakate aišon. Kolme aasta jooksul, mil noorik kannab valget pealinikut (udmurdi k tšalma) punaste tikanditega otstes, ei punu ta juukseid kahte patsi, ent selle aja möödumisel pöördub kahe-kolme vanemaealise naisterahva poole, paludes neil tulla sauna talle paeltega patse punuma, ja siitpeale ta abielunaiste hulka kuuluvana enam linikut ei kanna (Vereštšagin 1996: 53).

Seoses saunateemaga ei saa märkimata jätta saunavihta

Udmurdid valmistavad vihad tavaliselt pärast kombetäitmist, nimetusega kuar sur – leheõlu, mis kujutab endast õllejoomist roheliste lehtede auks. Vihad viiakse kuivama pimedasse – kas aita või sauna eestuppa. Uskumuse järgi peletab vihaga löömine haigusi. Sama vihta teist korda ei kasutata, vanad vihad tuleb visata elu- ja majapidamishoonetest eemale ja vältida nende sattumist koduloomade kätte. Vana vihta saab kasutada armumaagias. Kimbust tuleb kaks oksa tervelt välja tõmmata ja lävele asetada, et teatud isik neid märkamata sealt üle astuks. Kui see õnnestub, tuleb oksad salaja katusele visata sõnadega: “Nagu need vitsad on kuivanud, las kuivab ta armastusest minu vastu.” Sügeliste kaotamiseks võetakse viht, millega suure neljapäeva hommikul on saunas viheldud, ja visatakse see jõkke, sõnudes: “Mingu sügelised vett pidi ja olgu suveks ihu puhas.” Jaanilaupäeva õhtul köetakse saun ning jaaniööl punutakse kullerkupuõitest ja kaseokstest pärg, millega saunas end viheldakse. Pärast seda visatakse viht sauna katusele ja kolme päeva pärast minnakse vaatama. Kelle viht on koltunud, see sureb (või jääb kollatõppe), kelle oma on haljas, sel on elu ja tervis ka edaspidi hea (Vereštšagin 1995: 80).

Nimetagem veel mõnesid sauna ja saunavahenditega seotud tõekspidamisi ja keelde. Näiteks öeldi, et jõuluõhtune saunasviibija satub saunavaimu võimusesse. Inimese, kes suvise pööripäeva ajal üksinda sauna läheb, tapavad pööripäevavaimud invoo (invoost ja voost vt Lintrop 2000: 89–101). Saunast ei lubatud tuppa viia sinna jäetud musti rõivaid. Saunatuld ei viidud tuppa – tuba läheks põlema. Kehtis ka keeld saunast poolpõlenud puuhalgu või tuletukki välja tõsta. Nõidumise eest arvati end kaitsta saavat nõiale võimatu ülesande andmisega; selleks tuli talle öelda: “Kui suudad sauna ette visatud tuletuki inimeseks muuta, siis saad mind ära nõiduda.” (Vladõkina 1998: 250, 255).

Saunateemat tuleb ette ka lauludes. Udmurdi rahvalaulude uurija R. Tšurakova raamatus leidub istjatsi-repertuaari kuuluv laul:
Maja ehitasin kõrkjatest,
katuse katsin, oi, tarnadest.
Aida tegin telliskividest,
katuse katsin, oi, raudplaatidest.
Sauna ehitasin kanepist,
katuse katsin, oi, õlgedest
(Tšurakova 1999: 140).

Järgmist laulu esitati sügiseti. Sõnad on kirja pandud lõunapoolsetelt udmurtidelt Kizneri rajooni Kibja külas:
Kolme haluga sauna kuumaks kütsin, ai-ai,
nüüd seal leili võtta tahaksin
(Tšurakova 1999: 92).

Sauna on nimetatud ühes Kaama-taguste udmurtide frivoolses erootilise värvinguga laulus “Su ema vanaema”. Saunas toimub ühe narritava liisutussalmi tegevus. Laulust “Istusime vihtasid valmistades” on mitmeid variante.

Mõistatusteski on juttu saunast:

Vatsas saun, ninas sõel, üks käsi ja seegi selja peal? – Teekann. (Vereštšagin 1996: 148–149)

Lamab sigudik, kullakarva harjasloom? – Punaseksköetud sauna-ahi. (Vereštšagin 2000: 53)

Kes peksab iseennast? – See, kes ennast vihtleb. (Vereštšagin 2000: 99).

Need näited on tõendiks, et saunal on tähtis koht kogu Udmurtias, sealhulgas Kaama-tagustel udmurtidel. Saun märgib piiridimensiooni nii ajas kui ruumis ning on säilitanud oma erilise staatuse tänini. Inimese sünd ja surm – tulek teispoolsusest ja lahkumine sinna – on tihedalt ja vahetult seotud saunaga. Samuti on saun seotud suveaja algusega kevadel ja talvepoolaasta algusega sügisel, suvise ja talvise pööripäevaga. Eriline on ka sauna asupaik: vanasti rangelt veekogu lähedal, praegusajal teistest hoonetest eemal.
Üldhinnangus on suhtuminegi sellesse majandushoonesse eriline: saunast pole soovitav ilmaaegu kõnelda ega saunavaimu nimetada, ilma põhjuseta sinna sisse astuda; saunas tuleb puhtust pidada, teatavaid käitumisnorme järgida, saunaesemeid muude esemetega mitte vahetusse minna lasta jmt. Saun on udmurdi majapidamises oma eripäraste normide ja reeglitega sakraalne objekt, ühtaegu ebapuhas ja kõigest halvast puhastav. Olulised on ka kolle ning koldetuhk, millele omistatakse tõrjemaagilist toimet.

Autor: Tatjana Minnijahmetova, tõlkinud Mall Hiiemäe