Saunas sündinud

Allikas: Maakodu, Ahto Kaasik

Paljud meist ei kujutaks oma elu saunata ette. Kuuma leili, vihtlemise ning järgneva karastava ujumise või lumehange hüppamise mõnu kirjeldamiseks pole sõnu. Ning pole vajagi. Oleme saunausku rahvas.

Saun on maarahva tervise, elumõnu ja –jõu loojana väga oluline. Esivanemate elu-olu kirjeldanud kirjamehed on eelmistel sajanditel seostanud maarahva tervist ja pikaealisust saunalembusega. Väga võimalik, et ilma saunata me poleksi ränkadel sajanditel püsima jäänud.

Saun iseenesest ning sellega seotud tavad, tarkused ja uskumused moodustavad maausu olulise osa. Õnneks on saunaga seotud pärand jõudnud rikkalikult kaasaega nii kirjalikult kui ka elavalt. Tamara Habichti raamatu Eesti saun vahendusel on need tarkused kättesaadavad ka laiale lugejaskonnale.

Saunaraamatule ning sõprade-tuttavate teadmistele tuginedes püüan väikse killukese meie saunapärimusest lugejale edasi anda. Aegade jooksul settinud tarkus on igavikuline ning seetõttu meile oluline.

Esivanemate jaoks oli saun nii oluline, et nende sõnul saavat vaid loom ilma selleta hakkama. Meie rahvas on aastatuhandeid saunas sündinud, tervendanud, nõidunud, abielusse astunud, austanud surnuid, hingesid ja haldjaid ning teinud palju muud.

Saunaskäik on sündmus. Praegugi veel on paljudes peredes saunaõhtu tunne omamoodi eriline ja püha. Selleks varutakse aega ning küpsetatakse head-paremat.

Tänapäeval sünnivad saunas vaid üksikud lapsed, kuid väga kaua aega on saun olnud peamiseks kohaks, kus lapsed ilmavalgust näevad. Sünnitavat naist on nimetanud saunanaiseks nii esivanemad kui ka meie lähemad hõimurahvad.

Esivanemad on nimetanud sauna ja saunaleili otsesõnu pühaks. Neis on eriline vägi ning saunas tuleb end pühale paigale kohaselt ülal pidada. Kuna püha paik võimendab mitmekordselt nii head kui halba, tuleb end saunaminekuks häälestada. Sauna minnakse hea meelega, seal ollakse lahke isegi vaenlase suhtes, seal pole lubatud mõelda, öelda ega teha midagi kurja. Saunas ei laulda,  lärmata ega rahuldata loomulikke vajadusi. Esivanemate sõnul tuleb olla saunas igatpidi karsk nii mõttes, sõnades kui tegudes.

Suitsusaun

Sõna saun on arvatavasti lühenenud sõnast savuna (soome keeles - suits). Saun tähendab eelkõige suitsusauna, kus suits tõuseb läbi kerise lae alla ja väljub uksest. Kui kogukas keris on aegamisi kuumaks köetud, tuli kustunud ja õhk puhas, saab asuda saunamõnusid nautima. Suitsusauna kütmine nõuab oskusi. Õieti köetud saunas ei hakka silmad kunagi kipitama.

Kodaveres on öeldud:
„Kohe kui astud suitsusauna, on selge, kas on magus või mõru. Magusa sauna astudes tunned, et soojus on kuiv. Silmad ei hakka vingust kipitama ega kõrisõlmest köha kiskuma”.

Iga uuendus pole parem, nii ka saunale korstna lisamine. Korstnaga sauna on küll lihtsam kütta ja puhastada, kuid tal on ka vähem pakkuda. Suitsusaunaga üles kasvanud inimesed teavad, et leil on seal mõnusam ja enesetunne parem kui soome saunas. Suitsusaunas on põrandki soe, mistõttu seal on sageli pestud maas istudes.

„Vanaaegse suitsusauna vastu ei saa miski. Vanad saunad olid kõik suitsusaunad. See saun tegi terveks ja tugevaks. Paergus suits läheb korstna kaudu välja. See pole saun. Kus see kena suitsuhais, mis oli. Pole änam õiget leili muidu aurutossu täis.” Pöide

Sauna ehitamine

Kuna saun on püha paik, peab uue sauna ehitama vana kohale. Võimalusel ehitatakse saun veekogu juurde, kuid kõrgemale kohale ja taluhoonetest eemale. Ehitusega alustatakse vanas kuus selge ilmaga, siis saab saun hea ning ahi ei lagune.

„Saunaahju kivid ja eriti veel kerisekivid nee toodi kõik vanas kuus. Ka sau missega ahi tehti sai vanaskuus välja kaevatud ja sauna juurde toodud, siis saun kautas kihu ja kerbud-täid äe. Leil oli inimesele terve, kui sai võetud”. Pöide

Igasugused kivid kerisele ei kõlba. Tänapäeval on moes mustad kerisekivid. Varem aga soovitati  valida valkjaid kive ning vältida sinakaid ja punakaid, kuna need ajavad vingu. Veekogude kallastelt ja põhjast aga soovitatakse korjata just sinakaid kive. Kõige paremaks on peetud mererannast korjatud kive.

„Sauna kerisse kivet korjatakse kõik valket kived, sis nied ei õle vinkased. Sinised ja punased kived onvad vinkased” Lüganuse

Veel 20. sajandi alguses olid tavalised koobassaunad. Need ehitati kas osaliselt või täiesti maa alla. Koobassauna võib katta maaga tasa olev mätaskatus või viilkatus. Mätaskatuseid on ehitatud ka tavalistele saunadele.

Koobassauna eeliseks on peetud, et sellele võib teha peenemast puust lihtsad salvseinad, see püsib hästi kaua soe ning selle leil on mõnusam tavalisest saunast.


Saunapäevad

Saunas on vanast ajast saati käidud tavaliselt kord nädalas. Suvel ja sügisel tehti hooajaliste tööde korral sauna vajadusel sagedamini, talvel suurte külmadega aga harvem. Näiteks rehepeksu ajal on sauna köetud 2 – 3 korda nädalas, talvel aga üle nädala. Nädala sees köetakse sauna ka siis, kui keegi on tublisti külmetanud või haigeks jäänud. Saunas käiakse ka enne pulma või pühapaika minekut.

Vanasti oli saunapäevaks neljapäev ja reede, uuemal ajal laupäev. Neljapäevast sauna on nimetatud nõiasaunaks, sest siis toimetatud nõidusel ja ravil on suurem jõud. Saunapäevad on ka pühadelaupäevad, sest püha aeg vajab puhtust.

Usk, et saunas tuleb käia alati enne päikeseloojangut, on väga vana ning ühine kõigile läänemeresoomlastele. Peale loojangut tuleb püha sauna ning vihelda ja pesta pole enam hea. Hilisem saunaskäik mõjuvat halvasti viljakasvule ja ohustavat inimest. Urvastes on kõneldud:

„Perän päivä sannan käümine on nigu verega uhtmine.”  Tarvastus on öeldud: „Laupäeva lõuna ajal on vihtlemisvesi rõõsk piim, õhtupoolikul vesi ja pärast päevaloojangut sula veri.”

Oma mõju on saunaskäigule ka kuul. Vana kuu puhastavat ja ravivat paremini kui noorkuu.
„Arvati, et vana kuu saun on igati tervislikum. Vanakuu saunaleilis on rohi, noorel kuul haigust. Rõuge

Tere, tere, saunake

Kuna nii tuli kui ka saun on mõlemad pühad, peab eriti hoolega jälgima, et saunaahju ei satuks mingit prahti.

Häädemeestes on kõneldud:

„Sauna ahju, sauna tulle ei lubatud mitte üks pühe või vihaleht visata. Seda vaatas iga karss inimene, pühkmed koristati ikki vällä”.

Nii tühja sauna kui saunalisi teretatakse. Mäletan, kuidas vanaisa seisatas ikka uksel ja viipas tühjale saunale tervituseks. Saunalistele aga öeldi meie pool „Hüva leili”.

Tartus on sauna tervitatud sõnadega:

Tere, tere saunake,
Tere, sauna leilike.
Tere, armas ahjuke,
Tere, kerise kivike.
Tere, vihtlemisveeke!

Saunateretus Kuusalust:

Tere, tere, saunakene,
Tere, sauna leülükene!
Leülü puile, leülü maile,
Leülü kuumile kiville.
Leülü seina sammelulle!
Vihalehed virsuvad,
Kaselehed kasvatavad.

Eeskätt  Vana Võro-, Viljandi-  ja Tartumaal on saunaliste teretuseks: „Jummal sekka (siia, sisse, seltsi)!”; vastus – „jummal häämiis!”. Samuti on öeldud: „Mõru välja, magus sisse!”. Mujal on soovitud „Tere, jätku leilile!” või „Jätku!”.

Saunas peab hoidma head meelt. Tülitsemine ja isegi vandumine on seal keelatud. Kui juhtuvad korraga sauna minema tülis olevad inimesed, peavad nad seal teineteisega tõsimeeli sõbralikud olema.

„Olid mõned üksteisega muido vihased, siis saunas ei näidanud seda mitte keegi üles, või üks andis ühele ja teine teisele lahket sõna ja aitasid lahke sõnaga teine teist vihtlemises.” Helme

Et saunas ei hakkaks haigused külge, visatakse sauna nurkadesse, koldesse, kerisele ja lavale näpuotsaga soola. Eriti tähtis oli see esimest korda võõrasse sauna minnes. Samuti võib kaapida hõbevalget.

 „Minu isa Jaan Reinson, sündinud 1844, Pärnu-Jaagupist pärit, õpetas, et sauna minnes peab kõige enne kui mujalt peseb või vihtleb, kolm korda vett silma näo peale panema, siis peab elus igal pool heaste minema, olgu koolis, kaitseväes või muus teenistuses”. Pärnu-Jaagupi

Sauna tähtsaim osa on kerisahi ning tähtsaim hüve leil. Saunaleil (ka lein, leün, löün, lõun, löin, löyly, lüyl, löülü, löül, lõun, lõunu ja lõõnah) tähendavad vanemas maakeeles hinge. Leil on saunaahju või sauna hing, millel on tervistav vägi.

Saunavihas on tervis

Õiget saunamõnu ja tervist ei saa vihata. Lisaks kasele võib vihtu teha kadaka-, tamme-, lepa- ja saareokstest ning nõgesest ja sõnajalast. Ravimiseks mõeldud kaseviha sisse köidetakse teisi ravimtaimi nagu naistepuna, teelehti jm. Kui on tarvis eriti vägevat vihta, näiteks lapse esimesel saunatamisel, tehakse see üheksa õitseva puu okstest. Viht peab olema alati hästi seotud. Selle lagunemine ennustab õnnetust kogu majapidamisele.

Vanasõna ütleb, et päike kasvatab kanapoja ning viht lapse. Esimest korda viiakse laps sauna mõne päeva kuni nädala vanuselt. Esimesse vihtlmisse suhtutakse väga tõsiselt, kuna see loob tervist ja õnne kogu eluks. Väikelapse saunatamise juurde kuulub kindlasti tema lõõgastav silitamine ja mudimne.

Leili ja inimesega kokku puutunud vihta tuleb eriliselt kohelda. Lapse esimene viht visatakse heade soovidega katusele. Pruudisauna viht hoitakse alles, et sellega hiljem inimesi või loomi avitada. Surnupesemise viht pannakse surnule kirstu kaasa. Kuid lugupidavalt peab ümber käima ka tesite vihtadega. Vihta ei või visata saunaahju, sest siis võivad sellega tõrjutud tõved taas saunalistele tulla. Viht ei või sattuda rämpsu hulka, samuti ei või sellega põrandat pühkida. Leivaahju luuaks on see aga sobinud küll. Kuna viha ja viheldu vahele tekib nähtamatu side, mõjutab vihaga toimuv ka selle kasutajat. Kõige parem on koguda kasutatud vihad paika, kus nad kedagi ei häiri ning viia suvel leedotulle. Jõhvis on talitatud just niimoodi.

Tavaliselt on soovitatud alustada vihtlemist jalataldadest. See andvat hea tervise ning muutvat võimukandjad leplikuks. Hea tava kohaselt tuleb saunas ka teisi vihtuda. Viheldav peab tingimata tänama, öeldes atteh, aitäh või aitüma! Tänusõnu öeldakse nii kaua, kui vihtlemine käib.

Vihtlemise ajal või ka saunast tulles öeldud saunasõnad suurendavad sauna mõju.

„Saunas viheldes peab iga vihalöögi kõhta aitäh ütlema ja üepea ennast sõnades ja tegudes karsi hoidma, sest lein on vanem kui meie.” Palamuse
 
„Kui teine teist vihtles, ütles vihutav: „Aitüma, ole terve! Aitüma, aitüma!” Mida rohkem aitumasid, seda rohkem olnud vihtlejal õnne.” Helme

Teist liiki, tavaliselt pikemaid saunasõnu, öeldakse nii vihtlemise ajal kui ka saunast tulles. Neis tänatakse kõiki saunamõnu loojaid: vihtlejat, seljapesijat, leiliviskajat, saunakütjat, veetoojat, puulõhkujat, vihasidujat, sauna- ja ahjuehitajat. Ka leili, taevaisa, maa- ja vee-emakest ning maa- ja veeisakest tänatakse.  Eri paigus on saunasõnad mõnevõrra erinevad.

Häädemeeste on öeldud nii:

Aitüma, aitüma,
Aitüma, aitüma,
Veetoojal, vihategijal,
Saunakütjal, vaevanägijal.

Aitüma, aitüma.
Aitüma, aitüma,
Maaisakesel, maaemakesel,
Kes kaske kasvatanu ja vett õnnistanu.

Aitüma, aitüma.
Aitüma hobusel,
Aitüma härjal,
Oone ehitajal, otsapanejal,
Saunategijal, seinasäädijal,
Kivikikerdajal, nurganukerdajal.

Aitüma, aitüma,
Aitüma, aitüma.

Saunas viheldes öeldi: Ait´umma, ait´umma, käe' kergest, silmä' selgest, ait´umma, ait´umma. Kui last veega üle valati siis öeldi: Viikene alla, latsõkõnõ üles! Viikene alla, latsõnõ üles. Nii ütles mu ema alati, kui me ka minu lapsi kooos toas vannitasime. Setomaa ja Tallinn

Kuna suitsusauna põrand on soe, istuti vanasti sageli pesemiseks põrandale laotatud õlgedele.

Tormas on kõneldud:

„Istuti õlgede piale ja võeti pesuriist jalge vahele ja siis akati pesema vai uhama. Õled kuivatati pärast saunaskäiku ära ja toodi tagasi, kui sauna köeti. Paar-kolm nädalat olid samad õled põrandal ... Mõnes kõhas peeti kunsti kua, et õlgedel õlema tervesttegev võim, et õlgede pial istu ja pesta, et õlgedest tuleb neske salavägi, mis ei lase aigustel külge akata ja isegi parandab mõnda viga vai aigust”.

Lõuna-Eestis on saunapõrandale laotatud ka lepalehti, Kirde-Eestis vanad vihad ning Saaremaal pandud sauna esiku põrandale suvel kaseoksad.

Saun on hinnatud ravimiskoht nii suurtele kui väikestele. Lisaks vihale ja õlgedele tunneb rahvalik ravitarkus saunas kõikvõimalikke mudimisi, taimevanne,  mähiseid. Maarahva põlise saunaravi põhjatu varamu ootab taasavastamist.

Meie rahva tava kohaselt ei tohi vett, tuld ja saunaleili kellelegi keelata. Nende eest tasu küsimine on kõlvatu ning rikub tasu küsija õnne. Viimane saunaline peab jätma viha ning vihtlemisvee lavale. Peale inimesi tulevad vihtlema jumalad, haldjad ning hinged. Saunas saavad kokku püha ja argine, eelmised ja praegused põlved, inimesed ja jumalad. Saun ning sellega seotud tarkused, on varandus, mis kosutab meie inimeste ja rahva elujõudu.

Tänud: Mana Kaasik, Ahto Kaasik