Suitsusaun ja sellega seotud kombestiku kirjeldus

Mooska suitsusaun

Suitsusauna ehitus ja arhitektuur

Suitsusaunaks nimetatakse traditsioonilist Eesti vanemat saunatüüpi, millel puudub korsten. Sauna keskne element on küttekolle, keris, mille peal on lahtised kerisekivid. Kolde alla tehakse tuli, mis kuumutab kerisekive. Kivide vahelt tulev suits tõuseb ümbritsevasse ruumi. Seetõttu on suitsusauna seinad tahmased. Sauna kütmisel tõuseb suits lae alla ning alumine osa ruumist (olenevalt saunast pool või 1/3 ruumist) on suitsuvaba. Seda üleminekupiiri nimetatakse ka n-ö suitsupiiriks või suitsujooneks ning see on tavaliselt selgelt sauna ustel ja seintel näha ("piirist" ülemine pool seinast või uksest on kaetud tahmaga).

Suitsusaun võib olla kaheruumiline (eesruum ja saunaruum). Eesruumi on suitsuvaba, n.ö puhas ruum. Saunaruumis asub lava ja keris. Keris paikneb enamasti saunaruumi paremas servas ning on praktilistel põhjustel suuga ukse poole. Lava võib hõlmata tagaseina kogu ulatuses. Kerise peal on kerisekivide vahel tavaliselt ka pada või katel veega, millest saab pesemise ajal kuuma vett. Kerisest teises saunaruumi servas, lava otsas, võib olla ka tünn külma veega.

Suitsusaun paikneb enamasti tuleohutusest lähtuvalt teistest eluhoonetest eemal tiigi, oja või mõne teise veekogu ääres.

Suitsusaunad on Eesti alal levinud peamiselt Lõuna-Eestis, saartel ning ka põhjarannikul, tänapäeval on suitsusaunasid säilinud kõige enam Võru- ja Põlva maakonnas.

Suitsusaunad on säilitanud kaua vanu ehitustraditsioone. Nii ehitati vanad saunad veel 19. sajandi lõpul ja mõned tänapäevalgi ilma vundamendita, ainult nurkade alla asetati suured maakivid. Vundamendi valamise komme on pärit möödunud sajandi 20-30ndatest aastatest. Eelistatud ehitusmaterjaliks oli mänd, kuid mõnel pool kasutati ka lehtpuud, eriti haaba.

Ahi tehti vanadel suitsusaunadel maakividest, paekivialadel ka paest. Vanemad ahjud on lahtise maakivist kerisega. Kõige vanemad ahjud on olnud ilma sideaineta, suurtest kividest nagu kivihunnikud. Kui Lõuna-Eestis on lahtine keris ka tänapäeval kõige levinum, siis Saaremaal on enamlevinud kinnine keris. Parimateks kerisekivideks peeti mererannast korjatud kive, samuti ojadest korjatud siledaid kive. Kui kerisekivid läbi põlesid, vahetati need välja (kerise puistamine). Põhiline ahjumaterjal - maakivi asendus eelmise sajandi esimesel veerandil tellisega. Nõukogude perioodil kasutati saunakeriste valmistamisel ka mitmesuguse kuju ja suurusega raudvaate ja tünne, aga traditsioonilisem arusaam väidab liigse rauakoguse suitsusauna hoopiski ära rikkuvat. Eri rühma moodustavad saunad, mille ukse kõrval asuva ahju suu pole mitte saunas, vaid esikus. Peamiselt levisid sellised saunad Lõuna-Eestis ja Saaremaal.

Saunaskäik

Sauna kütmine

Suitsusauna kütmine erineb puhta ehk soome sauna kütmisest. Kuna suitsusaunas on vajalik saavutada kerisekividele teatud temperatuur, nõuab sauna kütmine oskusi, täpsust ja tundide pikkust kohalolekut sauna kütmise juures. Suitsusauna keris on teiste Eestis levinud saunatüüpidega võrreldes suurem, sest kerisekividesse tuleb talletada ühe korraga kogu saunatamiseks vajaminev kuumus. Sauna köetakse lehtpuudega. Kõige mahedam saun pidi saama kase- ja lepapuuga kütmisel, kõige mõrum saun pihlaka või pärnaga kütmisel. Haavapuuga kütmisel pidi saunaskäinul keha sügelema hakkama ja talle võisid kärnad tulla.

Vihtlemine, saunas higistamine, karastamine. Pärast saunaskäiku.

Sauna kasutamine ja tähendus erinevate sihtrühmade jaoks.

  • Liha suitsutamine
  • Vaimse tasakaalu taastamine, lõõgastumine
  • Ravitsemine
  • Elamine saunas (sünd, surm)
  • Saun turismiobjektina
  • Saun kui pidutsemispaik

Allikas: Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskus