Suitsusaun kui Eesti rahvakultuuri kandja

 

M

itmed teadlased — saunakultuuri uurijad — on

 

rõhutanud suitsusaunade kasulikku mõju tervisele.

Väidetakse, et suitsusaunad võisid vanasti kaasa aidata

taudide piiramisele, kuna suitsus on aineid, mis hävitavad

taude tekitavaid baktereid. Samadel põhjustel

toimetati suitsusaunas ka selliseid elutähtsaid tegevusi,

nagu näiteks sünnitamine ja haigete arstimine.

 

 Suitsusaunade ajalugu arvatakse ulatuvat esimese

aastatuhande lõppu e.Kr. Algselt üheruumilised, ilma

eesruumita saunad asendusid 19. sajandi teisel poolel

kaheruumiliste saunadega, mis on praegugi Eestis kõige

tavalisemad. Lisaks vihtlemisruumile (Lõuna-Eestis:

sann) on saunal väike eesruum (Lõuna-Eestis: sannaedine),

mida kasutatakse riietusruumina ning kustkaudu

sisenetakse leiliruumi.

 

 Eesti saunale iseloomulikult on saunaruumis suur

lahtine, ilma korstnata keris. Kerisekivid peavad olema

hoolega valitud: sobimatud on igasugused sõmerad,

pudenevad kivid. Hilisematele moodsamatele korstnaga

ja kinnise kerisega saunadele eelistati Eestis vanasti ikka

suitsusauna selle kerise- ja kütmistüübi tõttu:

...lahtise kerissega saana lein on parem tuleb ühtlaselt.

Aga kinnise kerissega lein, see kui tuleb, siis on

niisama kui torkab... Lahtise kerissega saanal juba kütti

aal saun läheb soojast... On armas ja ia sauna minna.

Aga kinnise kerissega saanal on seenad külmad. Kui leini

viskad, siis alles akkavad soenema, siis läheb saun

niiskest ja rõskest. Teeb uimasest. Kui saanast ära tuled,

õled kui sikk pooluimane.“ (Torma). „Ega noid korstnaga

sannu neh kiä kitä ei’... Üle uma suidsusanna olõ õs neid

üttegi.“ (Rõuge).

 

 Suitsusauna kütmisel on määrava tähtsusega peremehe

oskus õigesti sauna kütta. Suits viiakse ruumist välja

mitte korstna, vaid seina tehtud suitsuavade kaudu.

Rahvatarkuse kohaselt sobisid sauna kütmiseks kõige

paremini kase- ja lepapuud, kuna nende suitsust ei jää

pärast kütmist ruumi vingulõhna. Saunapuud kogus

korralik peremees teistest küttepuudest eraldi riita.

Kui kerisekivid on korralikult kuumaks köetud ja

puusöed täielikult kustunud, siis ruum tuulutatakse

korralikult, visatakse kerisele toobiga vett vingu

väljalaskmiseks, suletakse suitsuluugid ja uksed ning

saunaskäimine võib alata. Vana kombe kohaselt

pöördusid saunatulijad saunaliste poole eriliste tervitussõnadega.

Koguni tühja sauna minnes öeldi: „Tere, saun!“ või

Tere, saunake!“ (Torma).

Teretati ahju, kerist, leili ja kasepuud, samuti vettki:

Tere, tere, saunake / tere, sauna leilike. / Tere, armas ahjuke, /

Tere kerise kivike. / Tere, vihtlemiseveeke!“ (Tartu).

Samuti tänati peale sauna saunakütjat, veetoojat,

vihategijat, saunaehitajat, kõiki, kes saunakütmisega

kuidagi seotud on.

Sauna on vanast ajast peetud kõige austusväärsemaks

hooneks majapidamises. Kagu-Eestis nimetati seda

koguni pühaks kohaks (püha kotus). Sauna minnakse

leplikus meeleolus, ilma kellegi peale viha kandmata.

Saun on koht, kus traditsiooniliselt ei tohi kurja öelda

ega mõteldagi, saunas peaks valitsema igati sõbralik

meeleolu. Saun on sõpruse loomise ja kokkulepete

sõlmimise koht.

Hüva leili!