Või jummal, külh, mis no saa?

Võru Instituudi võru keele spetsialist Mariko Faster:

Üks sotsiolingvistika põhitõdesid on see, et afektiseisundis hakkab inimene kasutama oma kõige esimesena omandatud keelt, mitte neid, mis on teadlikult selgeks õpitud. Vanade inimeste puhul on ka tavaline, et hiljem selgeks õpitu hakkab ununema. Kõik me oleme ju märganud, et mäluhäiretega vanadel inimestel on väga selgelt meeles ainult lapsepõlves juhtunu.

Kui aga näiteks vene keele rääkija on selgeks õppinud eesti keele ja peab töökohas rääkima eesti keeles, ei valda ta siiski selle kõiki nüansse. Murretest arusaamise oskus ei tule lihtsalt. Eestlane saab intuitiivselt murdekeeles öeldu mõttest aru, aga eesti keelt täiskasvanuna õppinu mitte.

Lõuna-Eesti häirekeskuse juhataja asetäitja Urmas Kohu:

Kuigi alguses kartsime, on aeg näidanud, et keeleprobleemi pole tekkinud, sest enamik Lõuna-Eesti inimesi oskab ka riigikeelt. Vähe on neid, kes seda ei oska, ja needki vanemad memmed või taadid.

Võimalik, et Jaani juhtumi korral võttis telefoni vastu mõni noorem töötaja, kel kogemusi vähe. Tegelikult on meil tööl korraga kuus dispetšerit ja kui tõesti mõnel tekib probleeme arusaamisega, saab ta kõne lülitada ümber teisele, kes murdekeelt paremini valdab. Meie seltskond on suures osas Lõuna-Eestist pärit inimesed, mistõttu tavaliselt ei teki ka valesti mõistmist. Püüdleme sinnapoole, et rääkida helistajatega kolmes keeles: eesti, inglise ja vene keeles.

Valik võru-eesti päästesõnastikust:

Sann palas! Saun põleb!
Sann palli. Saun põles.
Tarõ palas! Maja põleb! või Tuba põleb!
Kiäki taht mu ussõst sisse tulla. Keegi tahab mu uksest sisse tulla.
Naabri man lahutas ja pestäs. Naabrite juures lõhutakse ja pekstakse.
Tan om üts miis pessä saanu. Siin on üks mees peksa saanud.
Tan om üts miis är pestü. Siin on üks mees ära pekstud.
Imä om väega haigõs jäänü. Ema on väga haigeks jäänud.
Latsõl nakas, kõtt valutama. Lapsel hakkas kõht valutama.
Pää om väega lämmi. Pea on väga soe (s.t võib olla palavik).
Üts auto sõitsõ õkva mu nõna iin kraavi. Üks auto sõitis otse mu nina all kraavi.
Kiäki olõ-õi viil är koolnu. Keegi pole veel ära surnud.
Puu sattõ pääle. Puu kukkus peale.
Puu om tii pääle sadanu. Puu on teele kukkunud.
Süä nakas, jälki tsurkma. Süda hakkas jällegi jukerdama.
Süä pess ja tüküs kur’as minemä. Süda klopib ja ajab iiveldama.
Mudsu man tä kül ei olõ. On (arvatavasti) meelemärkuseta.
Vattu aja suust vällä ja vindslõs maan. Ajab suust vahtu välja ja vähkreb maas.
Või jummal, külh, mis no saa? Oh jumal küll, mis nüüd saab?
Käänä kõivõ mant kuralõ. Keera kaskede juurest vasakule.
Säält lätt kõik aig õkva. Sealtmaalt läheb kogu aeg otse.
Pedäjä mant käänä hääle poolõ. Männi juurest keera paremale.
Pääle raotut lätt tii kurja kätt. Pärast raiesmikku läheb tee vasakule.
Mi mõtsa veeren oodami. Metsaservas me ootame.
Jäämi sis uutma. Jääme siis ootama.

Allikas: Võru Instituut