Savvusanna sõsaratest, puhastumisest ja sinililledest

Mõni aeg ja mõned saunad on möödas suurel ekraanil igat keharakku liigutanud Anna Hints dokumentaalfilmi Savvusanna sõsarad vaatamisest. Võimas film, võimas heli-ja pildikeel, võimsad naised ja lood. Palju vastuolulisi mõtteid ja tundeid, arutelusid peres, saunaliste ja võhivõõrastega, meeste ja naistega. Suur ongi see kunst, mis äratab tunded ja algatab mõttevahetuse. Sama sügav, kui film, oli ka intervjuu Anna Hintsiga ETV saates OP. Soovitan soojalt järelvaadata.

Minult on palju küsitud, et MIDA te seal suitsusaunas kolm-neli tundi teete? Just seda suitsusaun oma hämaras intiimses teebki. Lõdvestab oma soojas embuses ja võimaldab ausat ja alasti ühendust iseendaga. Meil kõigil on juured, perede lood ja väärtused, meiega on juhtunud ja juhtub tänagi just see, mis juhtub. Kevadine aeg on hea ärkamiseks ja igas saunas tekkivaks uueks alguseks. Sauna rambes, hinnanguteta ja armastavas lõdvestuses, pikkades väljahingamises ja saunasõnades puhastub kõik läbielatu saunapõrandasse.

Kunagi lapsena, küsisin tädi Juulilt, et kui kõik me oma hädad ja haigused saunapõrandasse laseme vajuda, kas siis kunagi saab saun nii täis, et me enam sauna ei mahugi? Tädi Juuli muheles ja vastas, et Maaema puhastab meie valud ja vaevad ning
kasvatab kevadel meie muredest metsa alla sinililled. On sinililleaeg. Imetledes tärkavaid sinililli austan inimesi, kes on sauna ja ennast niipalju usaldanud, et tihti põlvkondi kestnud kannatustele leevenduse leidnud.