7.-10. juunil 2018 toimus Rootsis XVII Rahvusvahelisele Sauna Kongress “KESKÖÖPÄIKE ja SAUN”
Maailma saunaorganisatsioone ja saunahuvilisi koondav organisatsioon ISA (International Sauna Association) korraldab Rootsi ja Soome piiril, Haparandas ja Tornios koostöös Rootsi Sauna Akadeemiaga (Swedish Sauna Academy) järjekordse, arvult seitsmeteistkümnenda rahvusvahelise saunakongressi. Kõik saunahuvilised on teretulnud osalema. Programm võimaldab valida kongressi töös teemasid vastavalt oma huvile valides sauna ja tervise; sauna ajaloo ja kultuuri või tehnoloogiad saunas ja sauna arhitektuur teemadel toimuvate loengute, seminaride ja töötubade vahel.
Vana Võromaa suitsusauna tava on kantud UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja.
Tutvustan, õpetan ja julgustan kasutama saunas käimise kaduvaid oskusi, kombeid ja tavasid lähtuvalt Võrumaal hästi säilinud tavadest ja Mooska perepärimusest.
Saunaskäik on aeg iseendale ja palju rohkem, kui lihtsalt kiire leilivõtt kuumas kohas.
Saunamees ja saunanaine on kaduvad ametid. Tulen teiega koos teie sauna, juhendan saunas käimise protsessi, enesevihtlemist ja vihtlen saunalisi. Teeme saunaskäigust elamuse!
Vana Võromaa suitsusauna tava on kantud UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja.
Tutvustan, õpetan ja julgustan kasutama saunas käimise kaduvaid oskusi, kombeid ja tavasid lähtuvalt Võrumaal hästi säilinud tavadest ja Mooska perepärimusest.
Saunaskäik on aeg iseendale ja palju rohkem, kui lihtsalt kiire leilivõtt kuumas kohas.
Saunamees ja saunanaine on kaduvad ametid. Tulen teiega koos teie sauna, juhendan saunas käimise protsessi, enesevihtlemist ja vihtlen saunalisi. Teeme saunaskäigust elamuse!
Talsipühi algas nelläpääväl, jõulukuu 21. pääväl, ja suuri pühhi peetäs jõulukuu 25. pääväni.
Talsipühi päävä omma aasta kõõ lühkumpa ja pümmempä. Päiv om uma pesäh. Üts aotsõõr om lõpnu ja õkva luvvas vahtsõnõ alostus.
Kodo ja inemise miilde luvvas talvinõ rahu. Tuust, miä sa nüüt tiit vai tegemäldä jätät, saa alostusõ vahtsõ aastatsõõri õnnistuminõ. Kodo kutsutas tarkust, õnnõ ja küllust luuma kadunukõisi henge.
Talsipühi (21.12) hummogu tulõ varra heränedä ja ummi huunid peripäivä tennämä minnä. Hüdsega võit väreti pääle, väläussi pääle, kao pääle ja muialõ tähtsile kotussilõ kraapi kaitsõs katsakanna vai Andrese risti (☓ – Andrese rist), köütä madaraverevit villatsit langu.
Hummogupoolõ kraamitas elämine, puhastõdas ruumi kadajasuidsu ja soolaga, kraabitas aknõlaudu pääle hõpõvalgõt. Nüüdsel aol tuvvas tarrõ kuus. Ilos ja hää um õnnõ kaitsõs tetä olõst vai ruust hää tetä krässe ja kodaridõga tsõõrõ. Olgi tuudi vanastõ tarrõ, et hengil olõs talsipühi aigu tarõh hää, pehme ja vaganõ olla.
Puhtah tarõh keedetäs ja küdsetäs pühhirua: verivorst, tsiapää, leib ja kapsta. Katõtas laud ja süvväs säidse kõrda. Kõik tuu pühhiaig hoiõtas üüse tarõh valgust, laud katõtu ja leib valla lõikamalda lavva pääl. Pühiaig om rahulik, uma perrega ja vaganõ. Tüüd ei tetä, tarrõ tohe ei inämb pühki (pühit jõukusõ majast vällä). Egä asi om uma kotussõ pääl.
Kõik lainadu as’a omma vaia kodo tagasi saia ja är klaari ka raha- ja muu võla.
Talsipühi algas nelläpääväl, jõulukuu 21. pääväl, ja suuri pühhi peetäs jõulukuu 25. pääväni.
Talsipühi päävä omma aasta kõõ lühkumpa ja pümmempä. Päiv om uma pesäh. Üts aotsõõr om lõpnu ja õkva luvvas vahtsõnõ alostus.
Kodo ja inemise miilde luvvas talvinõ rahu. Tuust, miä sa nüüt tiit vai tegemäldä jätät, saa alostusõ vahtsõ aastatsõõri õnnistuminõ. Kodo kutsutas tarkust, õnnõ ja küllust luuma kadunukõisi henge.
Talsipühi (21.12) hummogu tulõ varra heränedä ja ummi huunid peripäivä tennämä minnä. Hüdsega võit väreti pääle, väläussi pääle, kao pääle ja muialõ tähtsile kotussilõ kraapi kaitsõs katsakanna vai Andrese risti (☓ – Andrese rist), köütä madaraverevit villatsit langu.
Hummogupoolõ kraamitas elämine, puhastõdas ruumi kadajasuidsu ja soolaga, kraabitas aknõlaudu pääle hõpõvalgõt. Nüüdsel aol tuvvas tarrõ kuus. Ilos ja hää um õnnõ kaitsõs tetä olõst vai ruust hää tetä krässe ja kodaridõga tsõõrõ. Olgi tuudi vanastõ tarrõ, et hengil olõs talsipühi aigu tarõh hää, pehme ja vaganõ olla.
Puhtah tarõh keedetäs ja küdsetäs pühhirua: verivorst, tsiapää, leib ja kapsta. Katõtas laud ja süvväs säidse kõrda. Kõik tuu pühhiaig hoiõtas üüse tarõh valgust, laud katõtu ja leib valla lõikamalda lavva pääl. Pühiaig om rahulik, uma perrega ja vaganõ. Tüüd ei tetä, tarrõ tohe ei inämb pühki (pühit jõukusõ majast vällä). Egä asi om uma kotussõ pääl.
Kõik lainadu as’a omma vaia kodo tagasi saia ja är klaari ka raha- ja muu võla.
Iga aeg ja ajastu on enda nägu. Iga paik ja piirkond kõneleb seal juurdunud inimeste mõtete ja tegude keelt. Iga uus algus algab inimestest, ent lähtub sageli nähtamatul moel pärimusest, paigatundest, enesekuvandist ehk identiteedist. Lõuna-Eestis, kus võib märgata mitme maa ja ilma kokkupuute punkte, käibki elu maailmade piiril – mõtestades tänast elamise viisi ning otsides uut olemise vormi selles kiirelt muutuvas maailmas.
Tugev identiteet, kohapärimus, keel, kultuur ja ajalugu astuvad ühte sammu loodusega Euroopa äärealadel, kus on säilinud veel inimese paigatunnetus ja sellega seotud arusaamine iseendast. Lõuna-Eesti eripalgeliste rahvakildude pärandkultuur rikastab tänaseni siinset kultuuriruumi, loob mingi kindla taustsüsteemi, milles meie moodne elu oma üleilmastuvate arengutega lahti rullub.
Loe lähemalt, kuidas National Geographic artiklis lõunaeestlase identiteeti lahti mõtestastati… meie juured, olemus ja meie elu põhiväärtused.
Iga aeg ja ajastu on enda nägu. Iga paik ja piirkond kõneleb seal juurdunud inimeste mõtete ja tegude keelt. Iga uus algus algab inimestest, ent lähtub sageli nähtamatul moel pärimusest, paigatundest, enesekuvandist ehk identiteedist. Lõuna-Eestis, kus võib märgata mitme maa ja ilma kokkupuute punkte, käibki elu maailmade piiril – mõtestades tänast elamise viisi ning otsides uut olemise vormi selles kiirelt muutuvas maailmas.
Tugev identiteet, kohapärimus, keel, kultuur ja ajalugu astuvad ühte sammu loodusega Euroopa äärealadel, kus on säilinud veel inimese paigatunnetus ja sellega seotud arusaamine iseendast. Lõuna-Eesti eripalgeliste rahvakildude pärandkultuur rikastab tänaseni siinset kultuuriruumi, loob mingi kindla taustsüsteemi, milles meie moodne elu oma üleilmastuvate arengutega lahti rullub.
Loe lähemalt, kuidas National Geographic artiklis lõunaeestlase identiteeti lahti mõtestastati… meie juured, olemus ja meie elu põhiväärtused.
Liha suitsutamiseks ehtsas suitsusaunas pole kindlat retsepti, sest tegu on suulise pärimusega, mida anti edasi vanematelt lastele. Mooska talu perenaine Eda Veeroja jagab oma kogemusi ja julgustab kõiki huvilisi seda proovima.
Veel umbes 40 aastat tagasi oli suitsuliha Lõuna-Eestis igapäevane nähtus, talude aitades rippusid kevadel suitsutatud singitükid vahel kesksuveni välja ja seda kasutati suviste tööde juures soolaseks leivakõrvaseks või kiireks kostituseks külalistele. Tänapäeval on suitsusaunas suitsutaud liha juba palju haruldasem nähtus, kuid käsitööna valminud suitsuliha järele on suur nõudlus. Tarbija peab hõrku, puhta maitsega liha pigem pidupäeva roaks kui et igapäevaseks leivakõrvaseks.
Mooska talus Haanjas on suitsusaunas traditsioonilisel viisil liha suitsutatud enda tarbeks juba aastast 2004, müügiks aga 2014. aastast. Perenaine Eda Veeroja on uurinud ja harrastanud suitsusaunaga, sh suitsulihaga seotud kombestikku pikki aastaid ja jagab heal meelel näpunäiteid ka algajale lihasuitsutajale.
Vanemal ajal suitsutati liha selleks, et seda võimalikult pikka aega säilitada. Soojade ilmade tulekuga kippus talveks tünni soolduma pandud liha riknema ja selle vältimiseks oli kõige otstarbekam viis see suitsutada.
