Talsipühi algas nelläpääväl, jõulukuu 21. pääväl, ja suuri pühhi peetäs jõulukuu 25. pääväni.
Talsipühi päävä omma aasta kõõ lühkumpa ja pümmempä. Päiv om uma pesäh. Üts aotsõõr om lõpnu ja õkva luvvas vahtsõnõ alostus.
Kodo ja inemise miilde luvvas talvinõ rahu. Tuust, miä sa nüüt tiit vai tegemäldä jätät, saa alostusõ vahtsõ aastatsõõri õnnistuminõ. Kodo kutsutas tarkust, õnnõ ja küllust luuma kadunukõisi henge.
Talsipühi (21.12) hummogu tulõ varra heränedä ja ummi huunid peripäivä tennämä minnä. Hüdsega võit väreti pääle, väläussi pääle, kao pääle ja muialõ tähtsile kotussilõ kraapi kaitsõs katsakanna vai Andrese risti (☓ – Andrese rist), köütä madaraverevit villatsit langu.
Hummogupoolõ kraamitas elämine, puhastõdas ruumi kadajasuidsu ja soolaga, kraabitas aknõlaudu pääle hõpõvalgõt. Nüüdsel aol tuvvas tarrõ kuus. Ilos ja hää um õnnõ kaitsõs tetä olõst vai ruust hää tetä krässe ja kodaridõga tsõõrõ. Olgi tuudi vanastõ tarrõ, et hengil olõs talsipühi aigu tarõh hää, pehme ja vaganõ olla.
Puhtah tarõh keedetäs ja küdsetäs pühhirua: verivorst, tsiapää, leib ja kapsta. Katõtas laud ja süvväs säidse kõrda. Kõik tuu pühhiaig hoiõtas üüse tarõh valgust, laud katõtu ja leib valla lõikamalda lavva pääl. Pühiaig om rahulik, uma perrega ja vaganõ. Tüüd ei tetä, tarrõ tohe ei inämb pühki (pühit jõukusõ majast vällä). Egä asi om uma kotussõ pääl.
Kõik lainadu as’a omma vaia kodo tagasi saia ja är klaari ka raha- ja muu võla.
Kae perrä!