Henge aig

Armastan hilise sügise vaikust. Puud on alasti ja raagus, loodus on tardunud lumeootuse vaikusesse. Rahu. Liikumatus. Soovideta vaikelu. Just sel ajal oli kombeks oodata lahkunute hingi oma kunagistesse kodudesse või vereliini kaudu lähedaste inimeste teadvusesse käima. Hingedele pandi toitu, neile köeti saun. Lähedaste inimeste ja vereliini sugulaste hinged on alati meie tegemisi turvamas ja toetamas, meile hoiatusi ja endeid jagamas, meie otsuseid suunamas. Hilissügiseses vaikuses ja tardumuses on nende sõnumeid lihtsam märgata. Esivanemate hingedega suhtlemisest on ajast aega loodetud saada juurde elujõudu.

Minu isapoolse vanaema õde, tädi Juuli kõneli, et henge aig om sis, ku vesi om mitund muudu: vallaline vesi, vihm, udu, jää, lörts (udunõ, vaganõ ilm, hall ja rõskõ). Henge aig nakkas Mardi vai Kadripäivä paiku, vana kuuga ja kest järgmädse vana kuuni. 2021 aastal siis vast 4 november kuni 4. detsember.

Hingedel on lihtne liikuda mööda vett (leil, lõunõt) ja siis tuleb sellisel vagasel päeval kütta saun kuumaks ning kutsuda hinged sauna. Meie peres ei pandud hingesauna sööki. Pandi hoopis soola, viilukene leiba, hää viht ja mõsukauss vii ni seebiga. Armsate esivanemate kutsusmiseks kasutas mu ema nimesid ja/või sugulusastet ning lauset „Tulkõ tii kah sanna!“. Tulijaid tervitati „tere esä, esäesä, esäesäesä“ jne. Kui saunalised kogunenud olid, lausuti neile tänusõnad, visati leili (lõunõt), sooviti sannalistele kerget lõunõt ja pandi uks väljastpoolt kinni. Hilisõhtul läks ema sauna, viskas pesukausis oleva vee vastu saunaseinu laiali ja kamandas hingekesed kõik „koju“ tagasi. Tõotas järgmine kord ikka jälle hingekesi meeles peidada – sauna ning pidulauda kutsuda, muresid ja rõõme hingest ära rääkida ja hingeliste nõu kuulda võtta.

ISA Harri Meeliste 30. juuli 1930 +16. august 1976

Isa EMA Aliide Meeliste (Kikkas) 14. jaanuar 1903 +30. detsember 1952

Isaema õde, tädi Juuli Julie Raudsepp (Kikkas) 23. november 1909 +20. mai 2013

EMA Gerta Meeliste (Truup) 10. märts 1924 +07. august 2008)