Kevadpühad
Munapühad: Kraami eluruumid, käi saunas ja värvi munad.
Pühadehommikul tuleb urbida oma peret, tervitada tõusvat päikest, olla heledas puhtas riides, puhata ja koksida mune. Kindlasti tasub pühapäeval kiikuma minna. Uskuge, see on mõnus!
Enamus meist rõõmustab alanud pikal nädalavahetusel vabade päevade ja perega veedetud aja üle. Varasemad küsitlused on näidanud, et suurema osa eestlaste jaoks on algavad pühad muna- ja kevadpüha, mil värvitakse ja koksitakse maausuliste esivanemate ja hõimurahvaste kombel mune. Millised on aga teised tavad, mis aitavad tuua tervist ja elurõõmu?
Munapüha, kiigepüha ehk suur püha on maarahva vana kevadpyha, millega kaasneb hulk muistseid kombeid. Munade värvimine ja koksimine, kiigele minek ja pühade-eelne rõõmus suurpuhastus on paljudele kodust tuttavad.
Aeg. Munapüha on esimesel täiskuulähedasel pühapäeval peale kevadist pööripäeva ja jääb ajavahemikku 21.03.– 26.04. On loona ja elujõu tärkamise aeg.
Tähendus. Muna on elu ja õnne seeme või allikas ning ühtlasi märk sellest. Kevadpyha on järgneva kevade ja suve seeme – muna. Munapühal tehtust kasvab välja järgmiste kuude õnn. Munapüha on murranguaeg, mil tehtust või tegemata jäetust sõltub inimese, tema lähedaste ja majapidamise hea käekäik. Kuna põhja poole saabub kevad hiljem, peetakse seal munapüha suvistepühal.
Taiad. Munapyüha hommikul tõustakse enne päikest. Peremees või perenaine urbib teisi – lööb magajaid kergelt urvaokstega. Urbimine toob virkust, jõudu ja tervist. Urbimise sõnu vaata urbepäeva jutu juurest.
Pestakse nägu puhta veega, millesse on pandud muna, hõberaha või pajuurbi. Pesemine teeb terveks, virgaks, jumekaks, inimene püsib kaua noor, tema silmad aga terved ja teravad. Pesuvett on püütud tuua jõest, ojast või allikast. Pärnu kandis on vesi toodud juba laupäeva õhtul, et majavaimud juua saaksid.
Kõneldakse, et munapüha hommikul päike taevas mängib, kiigub ehk hällytäb. Et seda näha, tõustakse hästi vara ja minnakse välja võimalikult kõrgesse kohta päikesetõusu vaatama. Sellelgi taval on sügavam põhi – kes tõuseb enne päeva ja näeb selle tõusu, saab osa päevatera jõust. Liivlastel kaasneb sama kombega lindude äratamine ja mereemale kahjamine.
Lõuna- ja Lääne-Maavallas algab munapyhal kiigeaeg. Pühade ajal kiikumine puhastab inimest sisemiselt, teeb keha ja vaimu kergeks ning loob hea käekäigu. Otepääl on seepärast isegi haiged kiigele viidud. Maarahvas teadis, et kiikumine edendab ka linakasvu ja loob viljaõnne, samuti hoiab suvel sääskede ja kihulaste eest.
Külmade ilmade puhul tehti kiik rehe alla, sest kiikuda pidi munapühal tingimata saama. Päevgi kiigub munapüha hommikul. Kiikujad peavad kiigevalmistajatele andma muna. Kiikumise juurde kuuluvad erilised kiigelaulud, mille samm sobib just kiikumisega. Lõuna-Maavalla kiigeaeg on lühike, kohati kestab see vaid munapüha, teisal kuni suvisteni.
Viru-, Järva- ja osalt Harjumaal on munapühal lauda hüpatud. Selleks pannakse tugev laud yle paku, kummassegi otsa seisab üks inimene ja hakatakse siis teineteist vaheldumisi õhku hyppama. Sellegi tegevuse mõte on sarnane kiikumisele.
Tööd. Kuigi munapühal ei tehtud nagunii muid töid peale hädapäraste, rõhutati siiski kolinaga tööde keeldu. Vastasel korral müristaks kukutata (Uku) suvel liiga palju (Hargla). Sarnaselt teiste tähtsamate pühadega ei lubatud tuba pühkida, et õnne (põrandal olev vägi või hinged) koos sodiga ära ei pühitaks.
Toit. Peale munade on tavaliseks munapühatoiduks munavõi ja munapuder. Maavalla ida- ja lõunaservas on valmistatud ka tavapäraseid hingedele mõeldud toite – näiteks keedetud ube ja herneid. Urvastes jm on munapühadel jäetud söök ja õlu koos põleva küünlaga lauale samuti kui jõulude ajal. Iisakus on aga keedetud mune ja vähke viidud ka hauale. Kraasna maarahvas kostitas munapühal esivanemate hingi tangupudruga.
Muna on korraga toit, väeese ja märk elujõust ning maailma loomisest. Varem on paljud põhjarahvad korjanud kevadel linnumune toiduks. Napib ju looduses sel ajal muud toitu ja lindude munad aitavad inimesel hinge sees hoida. Veel 75 a eest kasutati vee- jt lindude mune söögiks suuremas osas Eestis.
Oluline on märkida, et esivanemad on käskinud väga hoolikalt jälgida, et pesa või linnupoegi ei kahjustataks. Neile ei tohi hambaid näidata (peale hingata). Pesa lõhkujat tabab pikne või muud õnnetused.
Munapüha hommikul tuuakse tuppa linnulaaste. Selleks haaratakse puuriida juurest sületäis laaste või puid ning tuuakse jooksujalu tuppa. Kevadpühadeaegne linnulaastude toomine annab toojale edaspidiseks linnupesade leiuõnne. Seda õnne sooviti isegi siis, kui mune toiduks ei vajatud. Linnulaastude toomine annab ka üldise leiuõnne või lihtsalt õnne.
Muna värvimine, eriti punaseks, samuti erinevad munamängud on iidsed ja laialt levinud taiad, mis toovad inimesele ja tema kodule edenemist. Näiteks on teada, et Hiinas värviti mune juba 6. sajandil.
Munade värvimine
Punaseks – madararohujuurtega;
roheliseks – kivisamblaga;
kollaseks/rebuks – sibulakoortega.
Värvitud on veel vihalehtedega, rukkiorasega, linaseemne aganatega, kuusekäbide ja puukoorega.
Munamängud. Munakoksimine ehk triksimine, ehk tiksutamine: kelle muna jääb terveks, see saab teise muna endale. Hallistes mõeldi enne koksimist valmis salamõte. Kelle muna jäi terveks, selle mõte läks täide ja teise muna sai veel pealekauba. Sellist asja nimetati ragelemiseks.
Eisen toob ära terve rea koksimisega kaasnevaid endeid. Näiteks: tütarlaps, kelle muna läheb enne katki, saab varem mehele; kui mees ja naine löövad mune kokku ja mehe muna läheb katki, tekib tyli mehe poolt, kui naisel, siis naise poolt, jäävad mõlemal terveks, elatakse õnnelikult edasi; kui perenaise muna puruneb, synnib sel aastal majja laps, puruneb peremehe muna, hakkab ta teist naist armastama.
Munaveeretus e. munaloomka on mäng, kus laudadest rennis või liivast kaldrajal veeretatakse kordamööda mune. Kelle muna vastu satutakse, selle oma saadakse endale. Mängib tavaliselt hulk rahvast.
Munapüha ja kristlus. Munapyha on maarahva vana kevadpüha, mis kunagi seostati kirikukalendriga. Kirikukalendris on munapüha paasa-, ülestõusmis- ehk lihavõttepyha ja sellega tähistatakse väidetavat ajaloolist sündmust – Jeesuse surnuist ülestõusmist ja kehalikul kujul taevasse lendamist. Praegusele pööripäevast ja täiskuust sõltuvale liikuvale asukohale otsustati tähtpäev määrata kirikukogu poliitilise otsusega, võttes seejuures aluseks vana idamaade kalendri.
Vadjas vaadati enipäivä varahommikul päikesetõusu.Munad värviti tavaliselt punaseks. Neid anti poisikestele, kes olid urbepäeval urbimas käinud ning tervitamisel vastutulijale. Kui veeretamismängus läks muna katki, söödi see ühiselt. Samuti kui mujal Maavallas, said kiige ehitajad Vadjas tüdrukutelt tasuks mune.
Munapyhal hakati kiikuma. Kiigel lauldi erilisi laule, mis sarnanevad muu maarahva, isuri ja soome kiigelauludele. Kiikumas käidi suvistepyhani, kohati kauemgi. Üksteist kasteti veega, sest see pidi puhastama inimese kõigest halvast.
Liivis on tähelepanuväärseimaks munapüha tavaks varahommikune lindude äratamine. Võetakse kaasa häid sööke ja minnakse mere äärde künkale, kus püstitatakse ja ehitakse nn lindude kuusk. Seal süüakse ja lauldakse loitsulaule, et peletada eelolevaks ajal eemale kõik halb ja manada endale aina head.
Enne lindude tervitamist valati mereemale vette viina ja visati suhkrut ja saia. Seejuures sõnuti: “Võta nyyd, mereema, kui sulle antakse, ära võta siis, kui sulle ei anta!”.
“Lihavõtte hommikul minu vanaema võttis mind ja oma muud lapselapsed käekõrva üteldes: “Tulge nüüd, lapsed, tulge nüüd, läheme kevadele vastu!” Vanaema viis meid rannakünkale, kus oli ehitud kuusk maa sisse pistetud. Sääl vanaema ise laulis ja laskis meid lapsi kah laulda: “Tši-tšo, linnukesed, tši-tšo, linnukesed, nyyd teie aeg on üles tõusta! Suured lestad meie merre, väikesed lestad mujale merre! Hääd ilmad meie poole, tormid-rahed mujale poole!” Kui olime lõpetanud laulu, igaüks sai pala saia ja suure kakutüki ja muid maiusasju. Me pidime ise sööma ja linnukeste toiduks (“lihaks”) panema kuuse okstele.” Loorits 2000, 241.
Varahommikul on toodud ka linnulaaste ja pestud allikaveega nägu, et saada valget jumet.
Kuuse- või kadaokstega (nn linnupõõsad) kaunistatatakse maju, põlde ja paate. Selleks päevaks tehakse kiik ja kiigutakse.
Soomes on ööl vastu munapüha tehtud mõnes piirkonnas viljapõllul lõkketuld, mille ümber hulgakesi mängiti ja lõbutseti. Seega kaitsti karja ja viljakasvu halva eest.
Soomeski oli tavaks minna vaatama, kuidas päike tõustes tantsib. Seejuures on vahel tehtud pikki matku, et pääseda võimalikult kõrgele. Tõusva päikese ilme järgi on ennustatud eelolevat suve ja saaki. Näiteks sombune hommik ennustab külma, kirgas hommik taas head marjasaaki.
Et eeloleval kevadel leiaks linnupesi, on lapsed varahommikul toonud sülega tuppa laaste. Samal eesmärgil on katsutud pullide mune.
Varahommikul enne varese kraaksumist toodi ojast vett ja pesti sellega juukseid, et saada suveks terveid juukseid ja valget jumet. Pesuvett nimetati vareseveeks. Vee võtmisel on manatud: “varese vett varastan”. Kui vesi õnnestus tuua koju ilma varese kraaksumist kuulmata, arvati, et linnud õnnestus ära petta.
Et saada suveks haavamatud ja tugevad jalad, astuti tõustes raudesemele või pühiti terariistaga jalapõhju.
Lõuna-Soomes valmistati munapühaks haoaiad, kuhu ehitati kiik või pandi hyppelaud.
Munapüha esmaspäeval toimusid varem suured tantsupeod, kuhu noori kogunes mitmest külast.
Ersa ja mokša keeles nimetatakse munapyha suureks päevaks nagu Marimaal suurt neljapäeva. Varem on toimunud sel päeval rikkaliku toiduvalikuga palvus, kus ohverdati hobune. Kodusel palvusel pöörduti “suure päeva jumala” poole, ohverdades koldesse leiva- ja lihatükke. Palvusel kummardatakse põhja, kolde ja läve suunas. Mehed kogunevad hiljem kusagil talus meejoogi peole.
Kodud on hoolikalt puhastatud ja ehitud roo- või õlekroonidega.
Munapühaks ehitatakse kiik. Suurem kiikumine algab 3. päeval peale munapüha. Kiige juures veeretatakse pühademune. Mune värvitakse sibulakoortega.
Neiu, kes kehastab suurt püha või taevajumala tütart, võtavad neiud küla idaväraval vastu lauluga, talle pakutakse õlut ja saadetakse ühiselt külla. Pühade ärasaatmisel saadetakse taevajumala tütar kostitamise ja laulmise järel külast läände. Selle toimingu juurde kuulus kohati kase ehtimine riideribade ja munakoortega.
Marimaal toimub munapüha (suur päev) suurel neljapäeval. Vaata vaikse nädala juttu.
Kokkuvõtvalt, kui keegi tahab pidada munapühi maarahva kombel, siis enne püha tuleks koristada eluruumid, käia saunas ja värvida munad. Pühadehommikul urbida oma peret, tervitada tõusvat päikest, olla heledas puhtas riides, puhata ja koksida mune. Lõuna ja lääne pool tasub pühapäeval kiikuma minna, Virumaal ja Harjumaal võiks aga võimaluse korral proovida lauahüppamist. Uskuge, see on mõnus.
