Saunamaal on palju erinevaid saunu
Omaette vaatamisväärsus on muidugi arhailine koobassaun, mis täielikult ehitatud mäekülje sisse. Jaak Pächter, kes poja Erkiga kahasse Saunamaa omanikud, ütles, et vähemalt Võrumaal tema teada rohkem koobassaunu pole. „Šnitti on meilt võetud ja üks selline saun peaks veel siiamaile saama. Koobassaun oli esimene teadaolev saunaliik Eestimaal päris vanal hallil ajal,” seletas Pächter.
Sauna igipikka ajalugu soome-ugri rahvaste kultuuris väljendavad ka sõnad „saun” ja „leil”, mida ühel või teisel viisil hääldatuna kasutati juba 3000 aastat eKr. Sõna „saun” on Eestimaalt leitud 13. sajandi alguse kirjalikest materjalidest. Aga 18. sajandil oli näiteks Võrumaal peaaegu igal talul oma saun. Mõnikord ehitati saun ka paari-kolme talu peale.
Primitiivse ehitusega koobassaunadest on ajaloos kõige rohkem teateid Lõuna-Eestist, sest siinne künklik maastik võimaldas maa sisse ehitamist. Koobassauna ehitamise traditsioonid ulatuvad kõige ilmsemalt aega, mil veel ei tuntud palkide nurkamiskunsti ja üldse ristpalkehitust. Palkide nurkamine ja üldse ristpalkehituse ajalugu arvatakse ulatuvat esimese aastatuhande lõppu.
Koobassaunal on tavaliselt maakivikeris ukse kõrval, lava külgseina või tagumise seina ääres ning katus kaetud samuti mulla ja murukamaraga. Tihtipeale andis sauna olemasolust märku ainult maa seest tõusev suits. Soomlastel on isegi seda suitsu tähendavast sõnast „savu” tuletatud sõna „savuna” ehk saun.
Saunamaa koobassaun on samuti ehitatud mäekülje sisse, näha on mäeküljelt vaid tükike esiseina ja uks, kuhu viib laudteeke. Saunakeris on laotud maakividest. Need on lahtiselt, ilma seguta hunnikusse laotud, ikka nii, et igal kivil oleks kolm toetuspunkti. Nii jäävad kivid kindlalt paika. Saunalava on väga vanadest käsitsi pooleks aetud peenpalkidest, mis leiti uue elumaja ehituse käigus. Sauna ukse lähedal on suur veetünn paariastmelise trepiga, kus saab kümblemas käia ja kuuma ihu jahutada. Peremehe sõnul läheb koobassaun hästi kuumaks, kuid seda tuleb peaaegu seitse tundi kütta.
Saunas võtab saunalist vastu imemagus, võiks öelda, et lausa maitsev suitsulõhn. Mõneski tekitab see nostalgiat ja uuendab usku vanadesse headesse asjadesse.
Ka suitsusaun, mida Saunamaal parasjagu ehitati, see tähendab, et valmistati kerist, on väga vana – 1893. aastast, pärit Viljandimaalt ja Saunamaal uuesti palkidest kokku pandud. Sellised palgid juba suitsulõhna ei unusta, mis sellest, et saunaseinad uuesti püsti aetud.
Seda, et sadu aastaid vanad palgid lõhnu talletavad, võib kogeda ka Saunamaa aidas. Sellest hoonest on küll külalistele suvemagala saanud, kuid viljalõhn, või oleks õigem öelda leivalõhn, on alles jäänud. Väljanägemiselt on ait selline, nagu ta loodi, isegi ukselukud ja päratusuured võtmed on originaalid.
Koobassauna ehitamine pole raskem kui suitsusauna ülesraiumine. Põhja-Eestist on teada, et ühekojalise koobassauna saab teha ka vanasse koobaskeldrisse, kus taludes tavaliselt kartuleid, juurikaid, hapukapsa- ja -kurgitünne hoiti.
Saun on eestlasele nii tähtis elu osa, et ilma selleta ei kujuta suurem osa meist oma elu ette. Peale pesemise on saun olnud ajaloos vaesemale rahvale ka eluasemeks. Varasematel sajanditel kuulusid saunikud iga Eesti küla elanike hulka. Ilma saunata ei saa ja mis seal imestada, kui mõnel pool on lausa mitu sauna, pealegi erinevat. Tuleb vaid minna ja ennast erineval moel saunutada.
Allikas: Võrumaa Teataja, Ivi Kaarna
Foto: Joosep Aader
