Suitsusaun annab erilise elamuse
Ehkki suurimad saunasõbrad on sauna ka linnakorterisse suutnud suruda, saab õige saunamõnu kätte ikkagi maasaunas.
Lõuna-Eesti kunstnikud Toomas Kalve ja Epp Margna on suitsusaunade maailma sügavuti uurima asunud ning oma avastusreiside käigus pildistanud, mõõtnud ja kirjeldanud kümneid, et mitte öelda sadu suitsusaunu, mille iga ulatub paarisaja aastani.
Enamjaolt on need saunad leitud Lõuna-Eestist, kus nad ikka veel au sees on. Saaremaalt on albumisse saadud kolmekümne sauna ringis, mujalt Eestist neid enam naljalt ei leia. Korstnaga soome saunad on jõuliselt asemele trüginud.
Olemuselt on suitsusaun ülilihtne – seal on üks ruum, kus asub lava, korstnata kerisahi ja sellel pada sooja vee saamiseks ning enamasti ka teine ruum ehk esik riietumiseks. Omaette teema on, et õige peremees võõrast oma sauna kütma ei lasegi, sest igal suitsusaunal on erinev iseloom, nõudes tundlikumat lähenemist kui elektrikeris.
Esimesena tasub suitsusaunasõbral teadmiseks võtta, et saunad on piirkonniti küllaltki erinevad ning seda tasuks uut suitsusauna rajades jälgida. Mida see tähendab? Lõuna-Eesti suitsusaunas on keris enamasti leiliruumi eesseinas ukse kõrval ja lava tagaseinas. On ka esik ja nn kulakusaunadel isegi kaks esikut, kõik ikka ristpalgist.
Setude suitsusauna erijoon on see, et eesruum on tehtud kergest plangust, palki pole sellele raatsitud kulutada.
Seevastu Saaremaa suitsusaunas asub lava tavaliselt kerise kõrval külgseinas ja kerisega külgnev välissein on laotud paekivist, millest saarlastel suurt puudust pole. Teiseks pole haruldane eraldi kolle vee soojendamiseks.
Põhja-Eestis on keris ka leiliruumi tagaseina paigutatud, mida Lõuna-Eesti ei näe.
Uus või vana?
Sellele küsimusele pole ühest vastust. Saunauurijaist kunstnikud ütlevad, et ega neid vanu saunu enam väga heldelt äravedamiseks pakuta, pealegi saab ära tuua ainult seinad, heal juhul sarikad. Aga vanal on muidugi oma võlu.
Lembit Tõns, kelle firma palkehitisi toodab ja restaureerib, soovitab silma jäänud hoonet kriitiliselt hinnata. Kui on vaja vaid mõni palk vahetada ja vedada pole kaugele, võib asjal jumet olla. Muidu on arukam valida uue sauna ehitamine.
Üks keeruline küsimus uut suitsusauna tehes on leiliruumi ja kerise õige vahekord. Keris ei või olla liiga väike, siis ei jõua ruumi ära kütta, ega liiga suur, sest siis on oht üle kütta ja saun põlema panna.
Head valemit, kuidas see õige suhe ära tunda, pole. Siin, nagu muudelgi puhkudel, kõlab Epp Margna suust lihtne soovitus: tasub otsida ja läbi käia lähikonna töötavad suitsusaunad ja sealt eeskuju võtta.
Kas paremad kerisekivid saab veekogu põhjast või hoopis kuivalt maalt, selle kohta annab rahvatarkus paikkonniti vastukäivaid soovitusi. Kuid nende kogus ja suurus tuleks valida nii, et leek nende vahelt otse läbi ei käiks, aga tõmmet ikkagi oleks.
Traditsiooniliselt on sauna püütud paigutada veekogu lähedale, suitsusauna aga väga väheste eranditega ka muudest hoonetest eemale. «Juhuks, kui ta peaks nagu säraküünal minema,» ütleb Margna.
Lembit Tõns osutab, et kütmise ajal küünib suitsusauna lae all temperatuur 180 kraadi ligidale, mis on puidu süttimistemperatuurile üsna lähedal, süttimise hoiab ära ainult kütmise ajal ruumis valitsev hapnikuvaegus.
Ehe ja arhailine
Toomas Kalve hoiatab, et kindlasti tuleks hoiduda suitsusauna moodsate süsteemide, näiteks veetorustike lisamisest. See rikuks mängu ilu.
Lembit Tõns tunnistab, et nende firmast on tõepoolest küsitud ristpalgist suitsusaunale boileriveega duširuumi. «Sellist lollust me põhimõtteliselt ei tee,» ütleb ta.
Moodsad ajad on suitsusauna kerisele pakkunud aga šamottkivist koldekaari, mis on tõrjunud kõiksugu raudteerelsid, raudlatid ja traktorite rattarummud, millele kerisekive aegade jooksul laotud on. Mida vähem rauda saunas on, seda parem, teab Kalve.
Igal juhul tasub aga inimesel, kes suitsusauna rajada plaanib, selgeks mõelda, et see on hoopis teistsugune asi, kui moodsad kiirelt kasutatavad saunad. Esiteks on kütmise aeg pikem: neli-viis tundi ning siis tahab suitsusaun veel paar tundi seista, et suits välja läheks.
Algajad ei malda oodata ning siis aetakse süü kipitavate silmade pärast sauna kaela, tõdeb Epp Margna. Kui veel küttepuud pole õigesti valitud, köetakse vaiguse männi või kuusega, jääbki saun karmu ehk teisisõnu vingu ajama, mis panebki silmad kipitama, selgitab Margna.
Parim saunapuu on kindlasti lepp ning kui saun esialgu kasega soojaks kütta, võiksid viimased ahjutäied ikkagi olla lepapuud. «Saaremaal köetakse aga sellega, mis pihku juhtub, peaasi, et põleb,» ütleb Margna.
Suitsusaunas käimine on pühendumist nõudev rituaal ning samas mõnuasi, kus leil on pehmem ega kõrveta nagu soome saunas. Tehnikast küllastunud inimesele hea vaheldus.
«Seinad on muidugi tahmased, kuid kas on väga oluline saunas end vastu seina sügada?» imestab Toomas Kalve.
