| Hädaabinumbril võib võru keelega hätta jääda. |
|
| |
| Võru mees Jaan (61) jäi 13. juuni varahommikul hätta numbrile 112 helistades ja abi paludes, sest häirekeskuses kõne vastu võtnud dispetšer soovitas tal kõnelda võru keele asemel kirjakeeles.
|
|
| |
| “Mul oleks viisakas olnud muidugi kirjakeeles rääkida, ega ma nii loll ka ole, et seda ei oskaks, aga olin niigi närvis ja kui too naisterahvas keelas murdekeeles rääkimise, läksin veel enam krampi,” seletab Jaan. |
|
| |
Kiäki taht mu ussõst sisse tulla
Jaan ärkas tol hommikul kõva paugu peale maja koridoris, misjärel naabrimees röökima kukkus. Läinud vaatama, mis juhtunud, nägi ta, et tolle korteri uks on maha löödud. Aimates halba, kiirustaski Jaan hädaabinumbrile helistama. |
|
| |
| Kuigi pikapeale sai Jaan oma jutud räägitud ja ka politsei tuli üsna ruttu kohale, jäi talle ometigi hinge kripeldama, kuidas dispeterid oma tööd sel moel teha saavad. “Kui 112 kõnede vastuvõtmine Võrus ära lõppes ja seda üle Lõuna-Eesti hakati Elvast vastu võtma, lubas keegi ametimees, et ärge muretsege, õpetame oma töötajatele seal vähemalt nii palju murdekeelt, et nad jänni ei jääks. Aga ei miskit,” on Jaan pahane. |
|
| |
| Jaan tunnistab, et eesti keel on riigikeel ja riik ei jõua kõigis siinse rahva kõneldavates keeltes kindlasti teenindada. Samas on ta veendunud, et kui ta rääkinuks vene keeles, poleks temalt nõutud eesti kirjakeeles rääkimist. |
|
| |
| Võru Instituudi direktor Külli Eichenbaum näeb probleemi selles, et riik on kokkuhoiu nimel struktuure kokku tõmmanud, kuid sellega võib tekkida probleeme asjaajamisel. |
|
| |
| Jaani juhtum pole Eichenbaumi teadmisel ainuke selline. Kui tuleb “pedäjä” juurest ära pöörata, ei teata, et see on männipuu. “On vanemaid inimesi, kes arvavad, et keel, mida nad kõnelevad, ongi eesti keel, ja kui nõuda neilt riigikeelt, võib see inimese hoopis ära heidutada ja nii lõpuks majagi maha põleda,” räägib Eichenbaum. |
|
| |
| Keel on suurem asi kui sõna |
|
| |
| Samas ei usu Võru Instituudi direktor, et ühepäevasest võru keele õpetamisest dispeteritele suurt abi oleks. Keel on suurem asi kui sõna, vaja on teada ka väljendusviisi. Võib küll õpetada tüüpilisi lauseid koos tähendustega, kuid kriisisituatsioonis on olukordi raske ette näha. “Suhtlemisprobleeme ei tekiks, kui keskus asuks Võrus, lisaks tunnevad kohalikud inimesed ka maakonna teid ja kohanimesid paremini.” |
|
| |
| Seega, kui võrulane ütleb, et pää om väega lämmi, siis tegelikkuses tähendab see seda, et võib olla palavik. Nii lihtne see ongi. Ei mingit hullust. |
|
| |
|
Võru Instituudi võru keele spetsialist Mariko Faster:
Üks sotsiolingvistika põhitõdesid on see, et afektiseisundis hakkab inimene kasutama oma kõige esimesena omandatud keelt, mitte neid, mis on teadlikult selgeks õpitud. Vanade inimeste puhul on ka tavaline, et hiljem selgeks õpitu hakkab ununema. Kõik me oleme ju märganud, et mäluhäiretega vanadel inimestel on väga selgelt meeles ainult lapsepõlves juhtunu.
Kui aga näiteks vene keele rääkija on selgeks õppinud eesti keele ja peab töökohas rääkima eesti keeles, ei valda ta siiski selle kõiki nüansse. Murretest arusaamise oskus ei tule lihtsalt. Eestlane saab intuitiivselt murdekeeles öeldu mõttest aru, aga eesti keelt täiskasvanuna õppinu mitte.
Lõuna-Eesti häirekeskuse juhataja asetäitja Urmas Kohu:
Kuigi alguses kartsime, on aeg näidanud, et keeleprobleemi pole tekkinud, sest enamik Lõuna-Eesti inimesi oskab ka riigikeelt. Vähe on neid, kes seda ei oska, ja needki vanemad memmed või taadid.
Võimalik, et Jaani juhtumi korral võttis telefoni vastu mõni noorem töötaja, kel kogemusi vähe. Tegelikult on meil tööl korraga kuus dispeterit ja kui tõesti mõnel tekib probleeme arusaamisega, saab ta kõne lülitada ümber teisele, kes murdekeelt paremini valdab. Meie seltskond on suures osas Lõuna-Eestist pärit inimesed, mistõttu tavaliselt ei teki ka valesti mõistmist. Püüdleme sinnapoole, et rääkida helistajatega kolmes keeles: eesti, inglise ja vene keeles.
Valik võru-eesti päästesõnastikust:
Sann palas! Saun põleb!
Sann palli. Saun põles.
Tarõ palas! Maja põleb! või Tuba põleb!
Kiäki taht mu ussõst sisse tulla. Keegi tahab mu uksest sisse tulla.
Naabri man lahutas ja pestäs. Naabrite juures lõhutakse ja pekstakse.
Tan om üts miis pessä saanu. Siin on üks mees peksa saanud.
Tan om üts miis är pestü. Siin on üks mees ära pekstud.
Imä om väega haigõs jäänü. Ema on väga haigeks jäänud.
Latsõl nakas, kõtt valutama. Lapsel hakkas kõht valutama.
Pää om väega lämmi. Pea on väga soe (s.t võib olla palavik).
Üts auto sõitsõ õkva mu nõna iin kraavi. Üks auto sõitis otse mu nina all kraavi.
Kiäki olõ-õi viil är koolnu. Keegi pole veel ära surnud.
Puu sattõ pääle. Puu kukkus peale.
Puu om tii pääle sadanu. Puu on teele kukkunud.
Süä nakas, jälki tsurkma. Süda hakkas jällegi jukerdama.
Süä pess ja tüküs kur’as minemä. Süda klopib ja ajab iiveldama.
Mudsu man tä kül ei olõ. On (arvatavasti) meelemärkuseta.
Vattu aja suust vällä ja vindslõs maan. Ajab suust vahtu välja ja vähkreb maas.
Või jummal, külh, mis no saa? Oh jumal küll, mis nüüd saab?
Käänä kõivõ mant kuralõ. Keera kaskede juurest vasakule.
Säält lätt kõik aig õkva. Sealtmaalt läheb kogu aeg otse.
Pedäjä mant käänä hääle poolõ. Männi juurest keera paremale.
Pääle raotut lätt tii kurja kätt. Pärast raiesmikku läheb tee vasakule.
Mi mõtsa veeren oodami. Metsaservas me ootame.
Jäämi sis uutma. Jääme siis ootama.
Allikas: Võru Instituut
|
