Vana Võromaa savvusann
Suitsusaunad on soome-ugri rahvaste traditsioon. Esimesed kirjalikud teated Eesti saunadest pärinevad 13. sajandi algusest. 18. ja 19. sajandil oli suitsusaun ainuke talusauna tüüp. 20. sajandil toimusid saunakombestikus suured muutused ja suitsusauna kõrvale tulid ka teistsugused saunad.
Suitsusaun on arhailine ristpalkehitis, millel on maakivikerisega ahi, aga pole korstent. Tänapäevani on sellised saunad püsinud peamiselt Lõuna-Eestis, kõige rohkem on neid vanal Võrumaal. Suitsusaun ei ole võrokese jaoks aga pelgalt pesemise koht. Sauna minnes eraldatakse end mõneks ajaks argipäevast, saun on aja mahavõtmise ja mõtisklemise paik. Suitsusaun on püha koht, mis on seotud arvukate tavade, uskumuste ja pärimustega.
Kuidas on vanal Võromaal saunad ehitatud, kuidas neid köetakse ja saunas käiakse, sellest film räägibki.
Autor Tiina Rebane (Avireti OÜ), režissöör Mati Kark, operaator Arvo Mägi, helimees Simo Reinvald, monteerija Ahti Tubin.
Saade on järelvaadatav SIIT!
Minevä puulpäävä võeti suitsutõt liha sannast vällä, inne tuud oll’ tettü hulga tüüd. «Üte jao lihast pandsõmi katõ nädäli iist suulvette. Nigu vanastõ tetti, kumpsõmi kanamunaga: ku muna nakas’ pääl pidämä, oll’ suul paras,» selet’ oppusõ vidäjä, Mooska turismitalo pernaanõ Veeroja Eda (pildi pääl kural). «Tõsõ jao lihast soolassimi tõsõpäävä inne suidsutamist, kats jupikõist pannimi õnnõ hainoga, suula es panõki. Kokko sai katsat-ütsät esi sorti lihha.»
Ku ma latsõn mäletämä naksi, oll’ Kirmse küläh 19 talopidämist ja kats väikumbat majapidämist, koh talotüüga elämist es saia. Noist üts tegi puuanomit, tuubrit, vannõ, tünne ja esiki puust pangõ. Tõõnõ oll’ ütsik naanõ: tuu ao külä ja ümbrekunna latsi vastavõtja. 21 elämist ja egalütel uma sann. Kõik suidsosanna. Õnnõgi üteh suurõmbah taloh oll’ korsnaga sann.
Mi vana sannakõnõ sais Kurksuu veeren lumbi man. Om sääne päivinännü ja väiku, a mi arost väega hää. 
Kõnõlõ, kuis mu kodukandin liha sautaminõ käve.
Suurõmba jao umast elost olõ käünü õks savvusannah. Tuud sanna küteti innembide õks haoga, viimätsel aol puiõga. Keresekivi olli otsidu ja validu. Ku ütski «sinikivi» essü keresekivve sisse, sis tuu tsurksõ kõgõ sannahkäümise ar, sann oll’ mõro ja peräh oll’ päävalu.