Talsipühi aigu om päiv umah pesäh
Talsipühi algas nelläpääväl, jõulukuu 21. pääväl, ja suuri pühhi peetäs jõulukuu 25. pääväni.
Talsipühi päävä omma aasta kõõ lühkumpa ja pümmempä. Päiv om uma pesäh. Üts aotsõõr om lõpnu ja õkva luvvas vahtsõnõ alostus.
Kodo ja inemise miilde luvvas talvinõ rahu. Tuust, miä sa nüüt tiit vai tegemäldä jätät, saa alostusõ vahtsõ aastatsõõri õnnistuminõ. Kodo kutsutas tarkust, õnnõ ja küllust luuma kadunukõisi henge.
Talsipühi (21.12) hummogu tulõ varra heränedä ja ummi huunid peripäivä tennämä minnä. Hüdsega võit väreti pääle, väläussi pääle, kao pääle ja muialõ tähtsile kotussilõ kraapi kaitsõs katsakanna vai Andrese risti (☓ – Andrese rist), köütä madaraverevit villatsit langu.
Hummogupoolõ kraamitas elämine, puhastõdas ruumi kadajasuidsu ja soolaga, kraabitas aknõlaudu pääle hõpõvalgõt. Nüüdsel aol tuvvas tarrõ kuus. Ilos ja hää um õnnõ kaitsõs tetä olõst vai ruust hää tetä krässe ja kodaridõga tsõõrõ. Olgi tuudi vanastõ tarrõ, et hengil olõs talsipühi aigu tarõh hää, pehme ja vaganõ olla.
Puhtah tarõh keedetäs ja küdsetäs pühhirua: verivorst, tsiapää, leib ja kapsta. Katõtas laud ja süvväs säidse kõrda. Kõik tuu pühhiaig hoiõtas üüse tarõh valgust, laud katõtu ja leib valla lõikamalda lavva pääl. Pühiaig om rahulik, uma perrega ja vaganõ. Tüüd ei tetä, tarrõ tohe ei inämb pühki (pühit jõukusõ majast vällä). Egä asi om uma kotussõ pääl.
Kõik lainadu as’a omma vaia kodo tagasi saia ja är klaari ka raha- ja muu võla.
Talsipühi algas nelläpääväl, jõulukuu 21. pääväl, ja suuri pühhi peetäs jõulukuu 25. pääväni.
Talsipühi päävä omma aasta kõõ lühkumpa ja pümmempä. Päiv om uma pesäh. Üts aotsõõr om lõpnu ja õkva luvvas vahtsõnõ alostus.
Kodo ja inemise miilde luvvas talvinõ rahu. Tuust, miä sa nüüt tiit vai tegemäldä jätät, saa alostusõ vahtsõ aastatsõõri õnnistuminõ. Kodo kutsutas tarkust, õnnõ ja küllust luuma kadunukõisi henge.
Talsipühi (21.12) hummogu tulõ varra heränedä ja ummi huunid peripäivä tennämä minnä. Hüdsega võit väreti pääle, väläussi pääle, kao pääle ja muialõ tähtsile kotussilõ kraapi kaitsõs katsakanna vai Andrese risti (☓ – Andrese rist), köütä madaraverevit villatsit langu.
Hummogupoolõ kraamitas elämine, puhastõdas ruumi kadajasuidsu ja soolaga, kraabitas aknõlaudu pääle hõpõvalgõt. Nüüdsel aol tuvvas tarrõ kuus. Ilos ja hää um õnnõ kaitsõs tetä olõst vai ruust hää tetä krässe ja kodaridõga tsõõrõ. Olgi tuudi vanastõ tarrõ, et hengil olõs talsipühi aigu tarõh hää, pehme ja vaganõ olla.
Puhtah tarõh keedetäs ja küdsetäs pühhirua: verivorst, tsiapää, leib ja kapsta. Katõtas laud ja süvväs säidse kõrda. Kõik tuu pühhiaig hoiõtas üüse tarõh valgust, laud katõtu ja leib valla lõikamalda lavva pääl. Pühiaig om rahulik, uma perrega ja vaganõ. Tüüd ei tetä, tarrõ tohe ei inämb pühki (pühit jõukusõ majast vällä). Egä asi om uma kotussõ pääl.
Kõik lainadu as’a omma vaia kodo tagasi saia ja är klaari ka raha- ja muu võla.
Pühiaigu käütäs kalmuaiah, palotõdas kündlit, a pall’o tähtsämp om toimõtuisi ja juttõ sisse köütä inemiisi inne meid. Köüdüsse omma kimmä, ku aost aigu lätt edesi tiidüs ja tego. Pernaasõ kraamva, küdsäse leibä ja valassõ vorstitsõõrõ. Sausannah savvutõdas lihha. Peremehe käävä tsõõri ümbre maiõ ja mõtsu, tennäse maad, puid ja ilma. Vahtsõ aastatsõõri päävä ja tegemise saava käänüao tulõst ja kündlest väke.
Sann kütetäs 24. jõulukuu pääväl nii, et valgõh saa sanna mintüs. Kütmises tulõ võtta säidse esi puud ja silmämõsuvesi tulõ tuvva lättest. Mi perreh om talsipühi sannah olnu egälütel uma lõhmusõviht. Lõhmus om pühä puu ja vihta tetäs lõhmussidõ häitsemise aigu eräle talsipühi sanna jaos. Pühisanna kutsumi kalli kadunukõsõ, jätämi näile viha, seebi ja silmämõsuvii. Sausanna lepälõunõh saa puhtas iho ja miil. Ijämulk mõsk maaha kõik, millel om aig minnä.
Pühi lõpõtusõs tetäs orgo tuli. Kõnnitas peripäivä ümbre tulõ, et pääväle jõudu anda. Tulõn palotõdas vana sannaviha, tarõn olnu olõ, krässi ja muu ohutisõ. Tulõ veeren istutas ja kaias, miä uus aastatsõõr perrele tuu.
Egäst mõttõst, egäst sõnast niika egäst teost vai tegemäldä jätmisest jääs perrä vägi.
Aotsõõr veerüs aostaigu a inemise vägi om köüdüssih mõttih.
Talsipühi omma rikka söögi, perrega kuun olõmisõ, laulmisõ, mõtõlusõ ja kündlide palotamisõ pühi.
Puhtit mõttit!
Veeroja Eda
Mooska talo pernaanõ
