Pühad on möödas ja alanud on tavaline töönädal.

Siiski mitte päris tavaline vaid imeline uus …  Pikad pühad andsid loodetavasti kõigile meist võimaluse olla natukegi aega ka koos ISEENDAGA. Vabastada ennast siginast – saginast, vaadata ettepoole, unistada.
Pühade telesaadete ühtlasest suminast jäi meelde lausekatke:  „kui tahad jumalat naerma ajada, siis tee plaane“  Tõsi ta on, et kõik ei lähe nii nagu oleme plaaninud. Aga ilma plaanimata ?

Kui õige alustaks uut aastaringi teisipidi. Selle asemel, et mõelda,  miks üks või teine soovitud seisund või olukord ei teostu, miks soovitut ei saa,  proovigem täpselt endale ette kujutada soovitut. Kuidas ma ennast tunnen,  kui mu soov täitub? Mis selle soovi täitumine mulle juurde annab? Mis sellest mu elus muutub?  Mida ma sihile jõudmise teekonnal õppisin, mille võrra rikkamaks sain?  Kas soovitu saavutamiseks kulutatud aeg, energia ja muu vara on tulemust väärt?  Kuidas saan seda jagada oma lähedastega?

Mina sidusin oma soovi puu külge andes sellele lõpliku lubaduse pingutada end samm sammult oma soovi teostumise nimel.
Teekond mu soovipuuni kulges üle lumiste väljade. Läbi metsa,  kus tuli kummarduda lume ja jää all lookas puude alt läbipugemiseks.  Ma ei mäleta aastat, kus puud oleks nii kaua lume ja jää all vaevas.  Ikka on tulnud tuul või sula ja raputanud raske külmunud vee puudelt.  Kas loodus leinab? Või on tänus kummargil nüüd juba kolmandat nädalat?  Igatahes on see imekaunis. Ja ühtlasi äratab suurimat aukartust looduse vägevuse ja haavatavuse ees.