Kuidas valida kerisekive?
Sel suvel see siis juhtus. Ühe saunakütmise ajal vajus me suitsusauna kerise tagumine osa sisse ja leek tormas välja. Olin parasjagu saunaesist riisumas, kui Mikk hõikas, et Kristel, tule korraks appi. Just sel hetkel, kui nina leiliruumi uksest sisse pistsin, pahvatas leek ka koldest välja. Mikk oli leilikopsikuga kerise keskel tantsivaid leeke vaigistanud ja tuli hüppas nüüd välja koldeava kaudu.
Õnneks on kolle nii väike, et päris lakke need leegid ei ulatu. Aga muidugi oli hirm suur ja nii ma järgneva pooltunni veeämbriga poollagunenud kerise kõrval istusin. Saun kinkis veel õhtuks kuuma sauna, mahedamast mahedama, samas üdini jõudva kuumusega.
Kirjutas Kristel Vilbaste
Sel suvel see siis juhtus. Ühe saunakütmise ajal vajus me suitsusauna kerise tagumine osa sisse ja leek tormas välja. Olin parasjagu saunaesist riisumas, kui Mikk hõikas, et Kristel, tule korraks appi. Just sel hetkel, kui nina leiliruumi uksest sisse pistsin, pahvatas leek ka koldest välja. Mikk oli leilikopsikuga kerise keskel tantsivaid leeke vaigistanud ja tuli hüppas nüüd välja koldeava kaudu.
Õnneks on kolle nii väike, et päris lakke need leegid ei ulatu. Aga muidugi oli hirm suur ja nii ma järgneva pooltunni veeämbriga poollagunenud kerise kõrval istusin. Saun kinkis veel õhtuks kuuma sauna, mahedamast mahedama, samas üdini jõudva kuumusega.
Järgmisel päeval oli asi selge, kaua lubatud kerise lahtivõtmine saab toimuma, enam ei ole seda kusagile lükata.
Põnev oli nüüd lambitule valguses tontmusta ruumi sees vaadata, mida on aegade jooksul sauna kerisesse laotud.
Meie Kütioru nõlval Ilmamäel otse Tammetsõõri kõrval paiknev suitsusaun on umbes saja aastane. Nii vähemalt seisab ehitusregistris, aga tegelikku vanust ei tea keegi ja vähemalt korra on ta lahti võetud ja kokku pandud, sest palkidel on numbritäkked, uue katuse sai ta paar aastat tagasi, kerise 30 aastat tagasi.
Kõige rohkem on korraga viie-ruutmeetrises leiliruumis higistanud 16 inimest ja leili jätkub seal ikka tundideks, hommikulgi on saun veel soe.
Aga keris, seda oli Miku isa aasta aastalt parandanud. Nägime, et ümber kolde polnud laotud mitte šamottkive, nagu tänapäeval kombeks, vaid “Husari” potitehase eestiaegsetest kividest karp, mida saviga ja uute kividega siit-sealt parandatud. Peale oli asetatud trakrori tähik, servades ja koldevõlvi ees vanad pikad uksehinged. Just needsamad olidki paja juurest kuumusega läbi paindunud ja lasknud kerisekividel koldesse kukkuda.
Peale olid laotud ümmargused mehe rusika suurused heledad kivid, viimase sauna kütmise ajal veel kenasti puhtaks põlenud. Enamus neist siiski lõhedega ja purukspõlenud. Vahele ja tähikusse oli pandud poest toodud soome kerisekive – ilmselt selleks, et leegid läbi ei käiks.
Et suurem osa kive vajas väljavahetamist, kuigi ilmselt oleks nad veel viis aastat käinud, kui me poleks kerist lahti võtnud, siis tekkis küsimus, kust saada uusi kive ja millised need peaksid olema.
Tean, et kerisekivide valimine on suur kunst ja see on meie maailmapärandi – suitsusauna kõige suurem saladus. Olen oma elus käinud paljudes suitsusaunades leilitamas ja nii mõnestki saanud kaasa
vingupeavalu, Kütioru saun on ses osas erand – nii head leili on vaid vähestes suitsusaunades. Omajagu mahedamaks teeb üleskerkiva leili ka õiges paigas laepalk, mis ei lase kuuma esimese hooga saunalisteni, vaid see tuleb laepalgilt tagasipõrganuna.
Müstika on olnud ka see, et kui enamasti on sauna aknad tahmanud, siis siin on aken kütmise suitsupiiris, nii et olen vaid pidanud aegajalt sealt ämblikuvõrke pühkima.
Kive on meil õnneks Ilmamäel palju, aga missugune on siis see õige kerisekivi?
Mikk, kes omal ajal Karulas suitsusaunades keriseid uuris, ütles, et need peavad olema heledad, tiheda koega. Et vanad meistrid olevat öelnud, et tumedad on vingukivid. Selliseid vingukive Ilmamäe sauna kerises tõesti ei olnud.
Põneva tarkuse pakkus ka meil abiks olnud ahjuladumist õppinud pärnakas Argo Saluste, kes rääkis, et tema vanaisa oli talle õpetanud, et saunakive tuleb valida hommikul, siis kui kastesele maale paistavad esimesed kiired – õige kerisekivi kuivab esimesena. Küllap on temas veel eelmise päeva soe sees.
Et teema tundus põnev, siis lõin lahti ka interneti. Esimesena leitud Maalehe kerisekivide valimise artikkel soovitas just neidsamu raskeid ja musti vingukive. Kuidas siis nii?
Aga tänapäeval on kõigeks abis Facebook. Minu küsimisele tuli suur hulk vastuseid. Soovitati korjata kive merest ja jõest, raudteelt ja isegi kasutada kiviraidurite skulptuuride jääke. Aga tundub, et ühest arusaamist õigest kerisekivist meie rahvusuhkuse – suitsusauna kerise kohta pole. Või on see salajas vanade ahjumeistrite peades. Või on see koguni asi, mida ei saa sõnul seletada, vaid antakse meistrilt meistrile.
Olen ühel korral Treppojal näinud, kuidas mehed hämarikuvarjus jõest saunakive korjavad. See müstiline pilt on siiani mälus kui saunamaagia.
Aga ühe selgema vastuse andis Heinart Puhkim: “Tuleb korjata põllu pealt äsja kündmise või randaalimise käigus maa seest välja tulnud terveid maakive-raudkive. Neil on niiskus-energia sees. Saab hiljem pikka aega pika ja ilusa-mõnusa leili. Mereranna ilusad lapikud kivid ei kõlba, päike on energia ära “kuivatanud”! Leil on lühike ja terav.
Geoloog Marko Pomerants aga ütleb: “See, mis kerisekividena poes müüa või raudtee tammi seest kerisele on jõudnud, on tavaliselt diabaas. Halb näide oleks rabakivi, kus suured päevakivi kristallid sees. Kadrina saunaklubis on kerisekivide kollektsioon, kus väga kirju pilt. Kollektsiooni omanik on need oma käega kuuma kerise pealt ja üle ilma, kus leilisauna on, kaasa toonud.”
Kadrinas tundubki olema kerisekivide katsetamise keskus ja omamoodi saunateaduste instituut. Ajakirjanik Rein Sikk ütleb, et kohe on ilmumas raamat “Vihaga, kuid vihata – Eesti rahva esimene sauna-aabits” ja soovitab senini leitud kive kokku lüüa ja kuulata, kas nad kõlisevad. Õigel kerisekivil on õige hääl.
Ilmselt pean nüüd minema seda õiget kerisekivi häält kuulama meie suitsusauna-ema Eda Veeroja juurde, kelle saunad meile sealt Vällamäelt peaaegu kätte paistavad.
Allikas: Looduskalender.ee
Kirjutas: Kristel Vilbaste
Foto: Vahur Veeroja
