“Uma Mekk” mekib umalt

Miskitel imelikel põhjustel oli meie laadal käimistele tulnud paarikuine vahe. Ei oskagi täpselt arvata, kus see maarotist kotermann sees oli, kuid nüüd on ta igatahes välja suitsutatud.

…

Nagu vanarahvas räägib, siis leib peab olema aga vorst võib olla. Head lihakraami olid tulnud pakkuma päris mitmed tegijad. Enim meeldis meile Mooska sausannah savvutõt tsialiha. Selle perenaine Eda on kõva naine, sest on välja võidelnud saunas suitsutamise loa vetilt. Kummardus ette ja kummardus taha, kummardus maani maha.

Miskitel imelikel põhjustel oli meie laadal käimistele tulnud paarikuine vahe. Ei oskagi täpselt arvata, kus see maarotist kotermann sees oli, kuid nüüd on ta igatahes välja suitsutatud.

Laupäeval osalesime täies hiilguses Uma Mekki Suurlaadal. Uus ja suur Võru Spordihall oli väga andekalt ära dekoreeritud, põhupallid ja jänesed lippasid ringi:) Kauplejaid oli ajakirjadnuse andmetel 80 ja külastajaid 3000 ringis.

Meie tassisime ahjugi kaasa, millele mu kallis kaasa laadapäeva hommikul kell kuus ennastohverdavalt naise tegemistele kaasa aidates kesta valmis “keevitas”. Imeilus tulemus on allolevalt pildilt näha.

Laat ise oli ülimõnus. Selline kodune ja kompaktne. Kauplejad muhedad ning lahked oma toodangust rääkima. Saime uusi kontakte, rääkisime üle põgusaid ning värskendasime vanu. Lisaks saime endale väga vahvad laadanaabrid. Kaks tegusat naist Otepäält, kes tegelevad elamustoitlustamisega ning kannavad ühist nimetajat Toidupada. Need tütarlapsed pakkusid meile suus tõelist maitsepungade avardumist põhjustanud kõrvitsa-tsillipüreesuppi päevalilleseemnete ja värskete ürtidega.

Palju oli kohal neid tootjaid, kelle väärtust meiegi pood oma klientidele pakkub. Näiteks BioBerry oma astelpaju siirupite ja moosidega ning Tervixkõige tervisele kasulikuga.

Meitel müügil oleva, kuid imekiiresti ära müüdava ning ülimaitsva astelpajusiirupi tegijad Villagu talust.

Juba oma tuntud headuses ning sellel aastal Parim mahetoode 2011 kolmanda koha mustikakrõpsudega pälvinud Taarapõllu talu.

Suvel meil laineid löönud kodumaiste mahearbuuside kasvataja ning talveperioodil kõrvitsast imeasju välja võluv Reeno Sikk.

Kõlleste kommimeistridoma meistriteostega.

Loomulikult olid esindatud meite maakonna helgemad pead:) Ehk need tublid, kes on taibanud endale Rohelisema märgi külge kleepida. Esiplaanil on Pesa cateringi hõrgutised, keskele jääb Linaagro oma kuulsa linajahu ja -õliga ning taamal terendab Süvahavva Loodustaluperenaine Reet oma ürdiaroomide keskel nagu haldjaema.

Sikahansi talu krehvtiseid mädarõikaid oli müütama tulnud talu särtsu täis noorperenaine. Minule meeldib, kui mädarõigas on nõnna vänge, et purgil kaant avades tahab silmnägemise ära viia ning hingamine katkeda. Ja just sellist vunki leia Sikahansi väikestest purkidest. Meie poes on hetkel valikus klassikaline mädarõiga, mädarõigas küüslauguga (mmmm…milline kooslus, terav ja veel teravam:) ) ja mädarõigas astelpajuga.

Võimalik oli hankida endale ka Zerna ökotalumahedaid jahusid ning tangaineid ja helbeid. Seekord sai hüva kraami soetada perenaise ja peremehe enda käest.

Ja siis viimaks, kuid mitte viimasena Raili südameleivad. Südame süles soojalt soendatud suus sulav suupiste:) Oma südame ja käte soojust jagab Raili iganädalaselt ka meiega.

Täiesti jalust nõrgaks võttis mind Põlvamaal Ahjal asuva Asuva aiaõunavalik. Ma tänan õnne, et ma valida ei suutnud ja auto oli oma laadakraami täis, sest muidu oleksin lahkunud sealt virna õunakastidega. Õnneks on talupoel noorperemehe Ainiga sehvtid sees ja jõulude poole on nende õunad ka meie poes olemas. Pange siis päikeseprillid ette, et eesti õun teid oma hiilguses ei pimestaks:)

Sellega lõppes meie Rohelisema märgiga pärjatute rivi. Korrektsuse huvides pean ära märkima, et ka Kõlleste kommimeistrite osa toodangust kannab Rohelisemat märki. Laadalt võis leida aga teisigi vähem ja rohkem “rohelisi” tootjaid.
Üks, mida inimesed peaksid kas taasavastama või uusavastama on puhaste ürtide võrratud maitsevärvid. Kui me vahepeal suure hurraaga kasutasime mis-iganes-maitseainesegusid, siis ühet hetkel tõded, et parimad maitsed toidus toob esile tavaline sool ja pipar ning puhtad ürdid. Jah, neid on keerukam kasutada, sest pakile pole ehk iga kord kirjutatud kartulimaitseaine või pitsamaitseaine, kuid nendega katsetamine on tulemust väärt. Selle koha peale ei saa üle ega ümber Tamme aiandustaluürdisegudest. Õnneks on Põlva rahval hea võimalus tulla neid nõutama meie juurest.

Meie vastas olid kelmikad naisterahvad, kes küll vaatamata oma nimele, meeleheitel välja ei näinud.

Vankriga ja ilma olid ennast kohale logistanud mitut sorti potisetud, kellest osa varjas ennast Hämsaare puhketalus

ning osad tulid koguni Petserimaalt.

Oli tulnud leivameistreid küll haldja väega…

ja naeratuse jõega:) See päikesekiir, kelle huulilt ei lahku naeratus hetkekski on laadal Lõunakeskuse taluturuau eest väljas olnud Katre Jääger. Vahepeal on mul tunne, et tal pole kodus elektrit vajagi, särab ise nagu hele päike ning laseb ringi nagu duracelli jänes:) Imetlusväärne! Sellel pildil, muide peseb Katre leivatainaseid käsi. Kas sina teed ka seda naeratades?

Nagu vanarahvas räägib, siis leib peab olema aga vorst võib olla. Head lihakraami olid tulnud pakkuma päris mitmed tegijad. Enim meeldis meile Mooska sausannah savvutõt tsialiha. Selle perenaine Eda on kõva naine, sest on välja võidelnud saunas suitsutamise loa vetilt. Kummardus ette ja kummardus taha, kummardus maani maha.

Teiseks meeldis meile kuninglikult hilinenud ning siis kõiki jalust niitnud meesterahvas suitsutatud kana-, vuti-, jänese- ja sealihaga. Meil on tema kontaktid…:) ja me veel vaatame, mis sellest asjast saama hakkab.

Kolmandaks pakkus lihakraami ja väga tuttavate nimedega suitsuvorste tuvastamata jäänud kaupmees. Kuigi kaup on aus ning selle koha pealt ei ütle ma midagi, tahan siiski juhtida tähelepanu nö “laada hindadele”. Samad vorstid maksavad meie poes 2.30 või vähemgi latt. Seega peab ka laadal lahtiste silmadega ringi käima, sest viimase aja trend kipub olema osadel kaupmeestel see, et küsitakse rohkem hinda, kui samad tooted poes maksavad, sest mängitakse inimest emotsiooni peale, mis neil tekib laata külastades.

See ei ole ütsta kama, millest tettu om üits kama. Oli vist nii kirjutanud Contra tublide Urvaste naiste kamajahu tutvustuseks:) Urvaste tütrikud on meitel juba kännu ning lubasid, et kohe kui kõik papre juttin tulevad oma kraamiga me puuti.

Keelenestet ja meelekosutust pakkus Võhu vein, kelle on nii üdini eestimaiseid, kui ka segaverelisi veine. Suure saladuskatte all võin öelda, et varsti saab neid ka meie poest.

Üllatusesineja meie jaoks oli aga mees Harjumaalt, kes oli ära tabanud rahva põhisoovi: vähese raha eest palju saada:) See mees lahkus vist küll esimeste seas, sest tema lett lihtsalt osteti tühjaks. Ja ega meiegi pääsenud massipsühhoosist, täna seisavad meil poes riiuli peal viite erinevat sorti maisipallid. Tulge kaema!

Ning pildigalerii lõpetuseks fotojäädvustus meie kõige mõnusamatest klientidest. Lapsesuu ei valeta. Kui sul leti ääres ikka kaks põnni kahe käega omale leiba suhu ajavad, nii et emme peab neid keelama tulema, siis võib päeva kordaläinuks lugeda:)

Kogu selle meeletult mõnusa melu eest tahame maani kummarduse teha Uma Mekk meeskonnale, eesotsas Ave Tamraga, teise kummarduse teeme kõigile klientidele, kes otsustasid oma laupäeva meiega jagada ning kolmanda kummarduse saavad kõik tootjad, kes kohale olid tulnud. Meil on tõsiselt hea meel näha, et nii palju inimesi seisavad hea meie parema toidulaua eest.

Aitüma teitele!

 

Allikas: “TALUTOIT” kahe naise unistuste talupood Põlvas (blogi)