Suitsusaun kui Eesti rahvakultuuri kandja
Allikas: Hobbiton
Kasutatud Tamara Habichti raamatu „Eesti saun“ (Tallinn, 1972) abi.
Traditsiooniliselt on saun olnud esimene hoone, mis
uude majapidamisse rajatakse. Vanasti elati saunas seni,
kuni eluhoone valmis ehitati. Tänapäeval aitab saun nii
töömeestel kui pererahval peale väsitavat tööpäeva lõõgastuda
ja ühiselt järgmisteks päevadeks plaane seada.
M
itmed teadlased — saunakultuuri uurijad — on
rõhutanud suitsusaunade kasulikku mõju tervisele.
Väidetakse, et suitsusaunad võisid vanasti kaasa aidata
taudide piiramisele, kuna suitsus on aineid, mis hävitavad
taude tekitavaid baktereid. Samadel põhjustel
toimetati suitsusaunas ka selliseid elutähtsaid tegevusi,
nagu näiteks sünnitamine ja haigete arstimine.
Suitsusaunade ajalugu arvatakse ulatuvat esimese
aastatuhande lõppu e.Kr. Algselt üheruumilised, ilma
eesruumita saunad asendusid 19. sajandi teisel poolel
kaheruumiliste saunadega, mis on praegugi Eestis kõige
tavalisemad. Lisaks vihtlemisruumile (Lõuna-Eestis:
sann) on saunal väike eesruum (Lõuna-Eestis: sannaedine),
mida kasutatakse riietusruumina ning kustkaudu
sisenetakse leiliruumi.
Eesti saunale iseloomulikult on saunaruumis suur
lahtine, ilma korstnata keris. Kerisekivid peavad olema
hoolega valitud: sobimatud on igasugused sõmerad,
pudenevad kivid. Hilisematele moodsamatele korstnaga
ja kinnise kerisega saunadele eelistati Eestis vanasti ikka
suitsusauna selle kerise- ja kütmistüübi tõttu:
„…lahtise kerissega saana lein on parem — tuleb ühtlaselt.
Aga kinnise kerissega lein, see kui tuleb, siis on
niisama kui torkab… Lahtise kerissega saanal juba kütti
aal saun läheb soojast… On armas ja ia sauna minna.
Aga kinnise kerissega saanal on seenad külmad. Kui leini
viskad, siis alles akkavad soenema, siis läheb saun
niiskest ja rõskest. Teeb uimasest. Kui saanast ära tuled,
õled kui sikk pooluimane.“ (Torma). „Ega noid korstnaga
sannu neh kiä kitä ei’… Üle uma suidsusanna olõ õs neid
üttegi.“ (Rõuge).
Suitsusauna kütmisel on määrava tähtsusega peremehe
oskus õigesti sauna kütta. Suits viiakse ruumist välja
mitte korstna, vaid seina tehtud suitsuavade kaudu.
Rahvatarkuse kohaselt sobisid sauna kütmiseks kõige
paremini kase- ja lepapuud, kuna nende suitsust ei jää
pärast kütmist ruumi vingulõhna. Saunapuud kogus
korralik peremees teistest küttepuudest eraldi riita.
Kui kerisekivid on korralikult kuumaks köetud ja
puusöed täielikult kustunud, siis ruum tuulutatakse
korralikult, visatakse kerisele toobiga vett vingu
väljalaskmiseks, suletakse suitsuluugid ja uksed ning
saunaskäimine võib alata. Vana kombe kohaselt
pöördusid saunatulijad saunaliste poole eriliste tervitussõnadega.
Koguni tühja sauna minnes öeldi: „Tere, saun!“ või
„Tere, saunake!“ (Torma).
Teretati ahju, kerist, leili ja kasepuud, samuti vettki:
„Tere, tere, saunake / tere, sauna leilike. / Tere, armas ahjuke, /
Tere kerise kivike. / Tere, vihtlemiseveeke!“ (Tartu).
Samuti tänati peale sauna saunakütjat, veetoojat,
vihategijat, saunaehitajat, kõiki, kes saunakütmisega
kuidagi seotud on.
Sauna on vanast ajast peetud kõige austusväärsemaks
hooneks majapidamises. Kagu-Eestis nimetati seda
koguni pühaks kohaks (püha kotus). Sauna minnakse
leplikus meeleolus, ilma kellegi peale viha kandmata.
Saun on koht, kus traditsiooniliselt ei tohi kurja öelda
ega mõteldagi, saunas peaks valitsema igati sõbralik
meeleolu. Saun on sõpruse loomise ja kokkulepete
sõlmimise koht.
