Suitsusaun ei tohiks muutuda muuseumi eksponaadiks
Laupäeval, 19. novembril toimus Võrumaal suitsusaunapäev, mis võttis kokku vanal Võrumaal aasta jooksul suitsusaunatava heaks ettevõetu. Päeva esimeses pooles Urvaste seltsimajas aset leidnud seminaril räägiti selle aasta pärimuse kogumisel nähtust-kuuldust. Pärast lõunat koguneti Põlvamaa talurahvamuuseumisse Karilatsis, kus avati näitus „Savvusann – mi uma sann”.
Fotol: Demonstraarivad Külli Eichenbaum ja Epp Margna suitsusauna maketti, millelt on võimalik eemaldada katus ja vahelagi ning näha sauna sisemust. Pildistas: Taimi Plado
Allikas: Võrumaa Teataja, Taimi Plado
Laupäeval, 19. novembril 2011 toimus Võrumaal suitsusaunapäev, mis võttis kokku vanal Võrumaal aasta jooksul suitsusaunatava heaks ettevõetu. Päeva esimeses pooles Urvaste seltsimajas aset leidnud seminaril räägiti selle aasta pärimuse kogumisel nähtust-kuuldust. Pärast lõunat koguneti Põlvamaa talurahvamuuseumisse Karilatsis, kus avati näitus „Savvusann – mi uma sann”.
Uuringutega kaardistatakse saunakombestikku
Ürituse eestvedaja Külli Eichenbaumi sõnade kohaselt kipub tavainimene suitsusauna juba unustama ja viimane aeg oli midagi ette võtta, et traditsioon meie kultuurist päriselt ei kaoks. Nii hakatigi koostöös kohalike eestvedajatega 2009. aastal tegema esimesi plaane rahvapärimuse säilitamiseks. Üks eesmärkidest oli suitsusaunatava laiem teadvustamine UNESCO vaimse kultuuripärandi nimistu kaudu.
Eelmisel aastal käis tudengitest koosnev uurimisgrupp läbi Võru valla talud, sel aastal oldi Urvaste mail. Küsitlusi ja vaatlusi teostasid Tartu ülikooli etnograafia üliõpilased Ester Võsu juhendamisel. Kuna Võrumaal on suitsusaunad ja vastav kombestik kõige paremini säilinud, siis jätkatakse järgmisel aastal sama tööga samas piirkonnas, liikudes veidi Setumaa poole.
Tudengite juhendaja sõnul ei ole uuringute eesmärk ainult suitsusaunakultuuri teadvustamine, vaid üldiselt saunakombestiku kaardistamine. „Me peaksime meelde tuletama, et saun ei ole koht, kus saab ainult leili visata ja pesta. Suitsusaunatraditsioon on hoopis midagi enamat, kuid seda inimesed enam ei mäleta,” nentis Võsu.
Eda Veeroja hinnangul ei ole peamine probleem suitsusaunade hävimine, vaid vaimse pärandi kadumine: „Inimestele tuleks taas rääkida sauna traditsioonilisest tähendusest.”
Ravitsemiskohast pummeldamiskohaks
Võrreldes 1960.–1970. aastate traditsioonidega on praegusel ajal hakanud muutuma saunapäev. Laupäev on küll endiselt kõige levinum, kuid juurde on tulnud pühapäev ja kolmapäev. Saunapäevade arvu tõus tuli koos üleminekuga puhassaunadele, kus kütmisprotsess on palju lühem. Soome saunas viskad paar sületäit puid ahju või elektrisaunas vajutad lihtsalt nupule ja tunni aja pärast võid leili nautida. Inimeste elutempo üha kiireneb ja suitsusaunad kipuvad jääma friikidele või koonduvad turismitaludesse.
Saunatraditsioonide uurijate hinnangul on kõige kurvem see, et saun on saanud paljude jaoks pummeldamise kohaks. Vanasti sellist asja ei olnud. Muiste oli saun ikka tervise kogumise ja taastamise paigaks, kuhu mindi külmetust ravima, luid-liigeseid pehmendama ja muid hädasid parandama. Suitsusaun on selleks eriliselt tõhus. Teadjate jutu järgi leiab just suitsusauna kuumus üles need kohad, mis tervendamist vajavad. Soome sauna leil on tohterdamiseks liiga terav.
Lisaks sellele ei lubata paljudes uuemates saunades ka enam vihaga sopsida. Õige saunalise jaoks on aga vihtlemine endiselt väga oluline. Mõned tervise ja ilu nipid, mida me arvame kuuluvat kaasaega, olid tegelikult juba ammustel aegadel teada-tuntud ja saunas aktiivselt kasutuses. Mee ja soolaga määrimine ei ole sugugi praegusaja moeröögatus.
Võrumaa saunade ja saunakommete kohta plaanitakse välja anda raamat. MTÜ Hinokad esindaja Epp Margna loodab, et see saab teoks juba järgmisel aastal.
Allikas: Võrumaa Teataja, Taimi Plado
