EDA VEEROJA: Nüüd sõs olõmigi Õuruupah

Turismiedendaja Eda Veeroja kirjutab, et meie euroopalik seadustekogu on paraku nii täiuslik, et isegi lüpsisooja piima ei tohiks hommikutervituseks turistile pakkuda

Allikas: EPL

Olen põline lõunaeestlane ja askeldan juba tosin aastat turismipõllul, juurtega isade-emade traditsioonilises eluviisis kinni. Traditsiooniline elamisviis on täna minu arvates meie maanurga turismi atraktiivseim osa ja turismiasjad edenevadki siin tasapisi. Selle kohta ütlevad turismiteoreetikud jätkusuutlik turism.

Elu paljudes külades on hakanud üleminekuaja tuulepööristest toibuma: minejad on läinud, jääjad elavad nagu alati elatud. Mõnedki metsad on müüdud, aga ettevõtlikel uued ettevõtmised jalad alla saanud või saamas. Mahajäämus ja nõutus on asendunud ja asendumas tegusa igapäevaeluga, eneseteadvuse tõusu ja esivanematelt päritu teadliku väärtustamisega.

Stockmannist ei saa

Mitmes-setmes külas on turism olnud üks võimalus meil, kohalikel, elada edasi traditsioonilist naturaalmajanduslikku külakogukonnakeskset elu. Veel kasvab talus leivavili, töötab vesiveski ja perenaine küpsetab maailma parimat leiba, mida turistidele võiks kümneid kilosid kaasa müüa, aga me ei müü kodusküpsetatud leival on soojana ainulaadne maitse. Veel suitsevad Võrumaal saunad ja lappetükid on suitsus.

Minult on palju küsitud, miks Stockmannist sellist sinki osta ei saa sest see pole sink, see on saunasuitsu lappeliha, mis maitseb võrratu pärast päeva värskes õhus, hansasuutäie kinnituseks.

Ah jah hansast ja selle pakkumisest turistile ei tohiks vist valjusti rääkida. Aga keegi ei ole mulle selgeks teinud, miks ma ei tohi oma kasvatatud viljast, oma riistadega, oma esivanematelt päritud teadmiste ja oskuste kohaselt valmistatud sajandeid joodud jooki teha ja oma külalistele pakkuda. Egas siis ainult jook tegemise käigus jääb õli, millega harjutud tohterdama saunas nii valutavaid liigeseid kui ka külmetunud lapsi.

Meie euroopalik seadustekogu on paraku nii täiuslik, et isegi lüpsisooja piima ei tohiks hommikutervituseks turistile pakkuda. Jumal tänatud, et kontrollijatel on suuremate probleemidega piisavalt tegemist ja elu külas kulgeb nii nagu ikka olnud: vaatamata mõisa ja kiriku seadustele, vaatamata punaste reeglitele ja euroreegleid teadmata  meie oma kommete kohaselt.

Ametnike euroopalik tuhin teeb minusuguse küll vahest kurvaks sest tahaks ju minagi seaduskuulekas olla. Aga mitte oma isadelt saadud traditsioonilise eluviisi hinnaga. Pealegi kui linnades on tuhandeid ja miljoneid inimesi, kes on valmis selle lihtsa, minu jaoks ikka veel loomuliku elamisviisi vaatamiseks ja sellest osasaamiseks sadade-tuhandete kilomeetrite tagant kohale sõitma ja mulle palka maksma.

Õige ja vale rahvustoit

Viimasel ajal olen sattunud päris mitmesse turismiinimeste jututuppa, kus arutletud rahvuskultuuri, selle eheduse ja võltskultuuri ilmingute üle. Mulle on nendest aruteludest jäänud arusaamatuks tahtmine seada piire ja sõnastada, et see rahvariie on õige ja see vale, see toit on rahvustoit ja teine jälle pole.

Kui mu hea tuttav Pulga Jaan kirjutab Alice’ile (Chinn & Chapman) võrukeelsed sõnad ja me oma koosviibimistel seda mõnuga laulame, siis mina küll seda võltskultuuriks ei oska pidada ega seda häbeneda  ju on seegi osa tänasest 2004. aasta külakultuurist. On ju kogu kultuur ajast aega muutuv olnud ja ega seda vist käskida-keelata eriti õnnestu?

Meil Võrumaal nähtav ja kogetav põhineb loomulikkusel. Võõraste huvi meie vastu ärgitab meidki oma erilisust mitte varjama, vaid just esile tooma. Jälgides meie külalisi ja kuulates, mida nad väärtustavad, saavad ka meile endile meie tõelised rikkused selgemaks.

Mujalt tulnuile on huvitavad lihtsad asjad: puuriidad ja kooguga kaevud, millest räägivad memmed poe ees või bussi oodates, ahjus või puupliidil tehtud traditsiooniline toit, lihtsad ja igapäevased käsitööd, jutuajamine kohalike inimestega, kitsad käänulised teed, puutumatu loodus, veneaegne maha-jäetud masinapark taluõue aia taga, saunaskäik mitte ainult pesemise eesmärgil… Paljudele igapäevaelu, mõnele nostalgia, aga enamikule avastamist väärt arusaamatu maailm. Kas või see pisiasi, et on võimalik ära elada 200-300 krooniga kuus inimese kohta leibkonnas ja sealjuures olla õnnelik.

Kusagil kabinettides on ametnikud, kellel on elust maal, turismist ja paljudest ilmaasjadest oma arusaam. Eks nad tule ikka vahel sealt välja ka ja küsi meie käest, mida me arvame ja mida tahame. Me siis vastame ja mõtleme niipalju kui suudame aru saada, mida meie heaks taas teha püütakse.

Eurokraav jõudis külla

Meiegi külakesse on jõudnud eurorahad meie ilusat külavaheteed, kus enne kasvasid teepervel karikakrad ja konnakapsad, ääristab nüüd eurokraav, mida kardab libedal ajal isegi hobune. Teeveered on poole meetri kõrguseid lepajuurikaid täis ja kadunud on ilus võsa, mis talviste märgade lumedega tee kohal pulmaväravaid moodustas. Kelle elukvaliteeti parandab selline külavaheteede narrimine? Investeeringud on head, aga kui nad tulevad riigihangetena ja kiirustades, kes suudab siis vastutada selle eest, et meie püsiväärtused võõra raha kulutamise tuhinas kaduma ei lähe?

Selline see eestlane on häda, kui midagi tehakse ja häda, kui midagi ei tehta. Ei meil pole häda midagi ostame naabrimemmekese käest europroovideta piima, suitsutame saunas liha, sööme suurmakeedust, tuleme kokku hansat libistama ja oma laule laulma. Naabri poole külla minnes küsime ikka, et kas peräst kerikut on õige aeg ja poetame kaevupingile leivapala esivanematele, kes meie toimetamisi vaatama on tulnud.

Ja see, et turist seda vaadata tahab ja on nõus selle eest maksma, annab meile võimaluse ühe paljudest võimalustest tänases Võrumaa külas traditsiooniliselt edasi elada. Igal inimesel on oma valik ja omad võimalused.