Suitsusaunas ajalehega tuld ei tehta!
Kalle Eller süütas Härjapea Koja suitsusaunas esimese tule, leilivõtmise aeg jõuab kätte aga alles radokuul ehk veebruaris.
“Ei-ei, ajalehte mitte,” tõrjub suitsusauna ehitusel nõu andev Kalle Eller, kes kerisele tule alla teeb.
Ajaleht oleks esimese tule puhul sündsusetu. Ka ei sütti tuli tikust, vaid tuuakse põlevast lõkkest tukiga.
Eller on toonud kaasa ka tuhka teistest suitsusaunadest ning seegi läheb ahju – märgina järjepidevusest.
Kalle Eller süütas Härjapea Koja suitsusaunas esimese tule, leilivõtmise aeg jõuab kätte aga alles radokuul ehk veebruaris.
“Ei-ei, ajalehte mitte,” tõrjub suitsusauna ehitusel nõu andev Kalle Eller, kes kerisele tule alla teeb.
Ajaleht oleks esimese tule puhul sündsusetu. Ka ei sütti tuli tikust, vaid tuuakse põlevast lõkkest tukiga.
Eller on toonud kaasa ka tuhka teistest suitsusaunadest ning seegi läheb ahju – märgina järjepidevusest.
Lisaks saab juba vaikselt suitsema hakkav keris kaela tumedat ja heledat õlut. Mehed ütlevad selle kohta, et “valatakse kahja”.
“Suitsusauna juures on kolm pidulikku hetke,” loetleb Eller. “Kui pärg saab sarikate külge, esimene tuli kerise all ja esimene leilivõtmine.”
Esimene leilivõtmine võiks praeguse asjade arengu juures kätte jõuda veebruaris. Saun tahab tahenemist ja poolteise tonni raskust kivikoormat kandev keris sissekütmist.
Varamine võttis aega
Mäepõllu talu peremees ja Härjapea Koja vanem Olev Kull, kelle maale ehitis kerkib, lootis, et saun saab valmis ühe suvega, kuid talgulisi tuli loodetust vähem ning ka nende oskused ei lubanud töödel üleliia kiirelt edeneda.
Kõige aegavõtvamad tööd olid jämedate haavapalkide varamine – neisse kirvega pikirenni raiumine – ja tappimine.
Kuna see töö tehti kirvestega, läks päevi omajagu. Kirvestega aga seepärast, et Härjapea Koja rahvas soovis kasutada nii palju vanu töövõtteid kui võimalik. Samuti püüti vältida raud-esemete nagu naelad ja kruvid kasutamist.
“Selle suitsusauna katus on täiesti eriline, sellist teist Eestis pole,” sõnas Kalle Eller.
Katus on tehtud servamata laudadest, mis toetuvad palki õõnestatud pikirenni. Laudu hoiavad koos kaks vastakuti pandud ja otstest kokku seotud latti.
Varasemal ajal tehti sellised katused kisklauast, kuid Elleri sõnul käiks nii täpne töö praegustele talgulistele üle jõu ning pole ka sobivaid tööriistu.
Kokku on talgute korras kerkinud palksauna oma musklirammu pannud vähemalt 50 inimest.
Naisi tuli küll vähem kui loodeti ning sestap nappis soost sambla toojaid ja seina toppijaid, kuid tehtud sai seegi töö.
Palju rohkem naistel teha polegi, sest ehitusmaterjaliks valitud palkide juureski on vaja korraga mitme mehe jõudu.
Iga leil on omamoodi
Sauna seintest välja ulatuvad palgiotsad jäävadki eri pikkusega, neid ühtlaselt tasa ei saeta. Elleri sõnul polnud Eestis lihtsalt varem sellist kommet. Palgid olid nii pikad kui olid ja nii ka jäid. “Kaht sarnast suitsusauna pole olemas,” räägib Kalle Eller. “Igas saunas tekib suitsupiir kütmisel eri kõrgusele ja iga leil on omamoodi.”
Elleri kinnitusel on vana suitsusauna erilisus ajaga välja kujunenud – kõik ebavajalik on aegade jooksul ära kadunud ning säilinud see, mis otstarbekas. Kes suitsusauna hinge ära tabab, enam tavalisest kaasaegsest saunast suurt ei hooli.
Härjapea Koja ehtne ja otstarbekas suitsusaun vajab veel aknaid, uksi ja põrandat ning mõnd muud pisiasja, enne kui tõsine saunatamine lahti läheb.
Esimese tule tegemise järel on aga pilt tegijate südant rõõmustav – hämarduvas talvepäevas tossav palkmajake näeb eemalt välja täiesti selline, nagu üks suitsusaun olema peabki.
