Põhja – Karjalas
Kepa-Ohta-Kemi jõgedel sai teha neljanda raskuskategooria matka. Selle kestvus oli tavaliselt ca 3 nädalat ja see pidi sisaldama juba väga tõsiseid kärestikke ja muid matkaraskusi. Algas see matk Kepa jõe ülemjooksul umbes 100 kilomeetrit polaarjoonest lõuna poole meeletus sääsepõrgus ja vihmasajus. Sillaalune tundus olevat süstade kokkupanekuks kõige parem paik.
Kepa-Ohta-Kemi jõgedel sai teha neljanda raskuskategooria matka. Selle kestvus oli tavaliselt ca 3 nädalat ja see pidi sisaldama juba väga tõsiseid kärestikke ja muid matkaraskusi. Algas see matk Kepa jõe ülemjooksul umbes 100 kilomeetrit polaarjoonest lõuna poole meeletus sääsepõrgus ja vihmasajus. Sillaalune tundus olevat süstade kokkupanekuks kõige parem paik.
See kaldal näha olev osmik on suitsusaun, mis kuulus telefoniliini valvurile, kes elas järve kaldal keset metsi lähemast külast ca 100 km kaugusel. Ta polnud kade mees ja lubas matkajail ka endile sauna kütta. Ega need polnud enne suitsusaunaga kokku puutunud. Kütsid sauna nurgas maas olevat kivihunnikut, kuhu tuli alla tehti, tubli pool päeva. Siis läksid sauna. Ega nemad teadnud, et suitsusauna keris tuleb enne leilivõtmist tahmast ja tuhast veega ülepiserdamise teel puhtaks saada. Kui esimene kopsikutäie vett siis kerisele läkitati, kerkis keriselt koos meeletu kuumalainega kohutav tuhapilv. Matkajad muidugi kõhuli maas ja roomates uksest välja. Tuli siis sauna peremees ja õpetas, mis teha tuleb. Ise läks ta sauna teise päeva hommikul ja ütles, et nüüd on paras leili võtta. Ime, et ülekütmisega onni põlema ei pannud. Aga saunaskäimisest puhtaks ikkagi ei saanud, sest pärast pidid kõik end järves üle pesema. Sauna seinad olid nii nõgised.
Kemijõe võimsaima kärestiku nimi oli vist Kiviristi. Lühikese maa peal langes vesi 7 meetrit. Tegelikult oli see rohkem kosk kui kärestik. Süstadele läbimatu ja uljaspeadele eluohtlik. Aga huvitav oli ikkagi tema ääres arutada, et mis ja kuidas.
Kose all algas kanjonis olev kärestik. Mitusada meetrit pikk, kitsas ja käänuline, võimsa vooluga ja kive täis. Ametlikult kõigis matkalegendides läbimatuks tunnistatud. Kaks venelaste süsta proovisid kose alt sisse minna ja seda läbida, kuid vool surus süstad pilbasteks kohe esimesel käänakul. Meestel endil olid päästevestid ümber ja kiivrid peas, neil polnud midagi häda. Pärnakate grupist otsustasid kaks kõige kogenumat meest ka proovida. Kärestikuluurele läks peaaegu tund. Süsta ettevalmistamisele teine. Siis mindi. Ega neid väga palju vee alt näha polnud, vahel ikka vilksatas lainete vahelt midagi, kuid siis olid nad tervelt kärestiku alt väljas. Võidukalt. Vene matkajad käisid õlale patsutamas. Huvitav, matkajad on alati igalpool väga sõbralik rahvas olnud.
Karjalas parvetati vanasti palju palke. Et palgiparved käänulistel jõgedel suuri ummikuid ei tekitaks, ehitati paljudesse kohtadesse palgiparvetusrennid, mis siis palgiparved mööda jõevoolu ilusti allavett suunasid. Niisugustes parvetusrennides oli veevoolu kiirus tihtipeale 30-40 kilomeetrit tunnis ja kui selline renn veel paraja pikkusega ka oli, siis oli küll igavene uhke tunne sealt süstaga alla kimada. Iga algajat muidugi neljanda raskuskategooria matkale selliseid trikke tegema ei lubatud. Enne pidid tublisti harjutama ja knihvid selgeks saama.
Allikas ja fotod: loodusmatkad.ee
