Haanimaa savvusannust
Suurõmba jao umast elost olõ käünü õks savvusannah. Tuud sanna küteti innembide õks haoga, viimätsel aol puiõga. Keresekivi olli otsidu ja validu. Ku ütski «sinikivi» essü keresekivve sisse, sis tuu tsurksõ kõgõ sannahkäümise ar, sann oll’ mõro ja peräh oll’ päävalu.
Sanna uss tetti matal, muido lätt lõunõlämmi ussõ vahelt ar vällä. Õga savvusannu es püüdäki tetä ilosit. Päätähtsä oll’, õt sai hikõ vällä aia, mõskõ ja ka lihha suidsuta.
Sannaviha tetti vana ja vahtsõ jaanipäävä vahel. Otsiti kost nurmõ vai kar’amaa veerest lihhav kõiv, koh siimnetilku otsah es olõ, ja tuust õks aastajago vihapaarõ tetä sai.
Sannavii lämmistämises oll’ mõnõl perrel katlakõnõ, mis panti keresekivve sisse tsopakõistõ. Vai sis painutõdi raudtoro hobõsõravva muudu kõvõras ja kerese seest lätsi torootsa puust viipüttü. Vai sis viidi kuum vesi pangõga tarõ köögist. Hää, ku sann oll’ õks viikogo veereh vai lähküh.
Ku sannah vihtlõma naati, sis esä ja vanaesä nõudsõ, õt vihtlõminõ pidi käümä «takti perrä», õt nuu vihalaksu pidi käümä ütstõõsõ ala, a mitte kõrraga, ku katõkõistõ vihuti.
Kõgõ noorõmb oll’ õks tuu lõunõviskaja ja pidi lava pääl olõjidõ sõnna kullõma, õt ku pall’o vett võisõ keresehe hiitä.
Vanast oll’ mõnikõrd kirpõ musta hammõ seeh, sis sälästvõtmisõ aigu visati keresehe lõunõt ja saputõdi hamõt kuuma auru seeh. Ku paar prõksu kuulda oll’, sis oll’ teedä, õt paar kirpu otsa sai.
Mõskmisõs oll’ inämbüisi õks umakeedet siip. Peris vanast mõsti hiusit ja ihho tuhalipõga. Tuu tapsõ hiusih täie ja tingõ ka ar.
Innembide, ku maal käsitsitüüd pall’o oll’, sis oll’ naid tõpi ja häti ka pall’o. Sann oll’ tuu paik, koh püüti hinnäst tohtõrda. Kuumah sannalõunah tasoti, hõõruti ja vihuti haigit kotussit ja mõnikõrd sai pall’o parõmb kah.
Mi kandih ütel vanamehel oll’ sälg väega haigõ ja rohto muud es tiiä ku kuum sann ja tärbendiiniga määri. Võtsõ sis tärbendiinipudõla üteh ja läts’ tõõsõtarõ mano sanna. Sääl kuumah lõunah poisi sis hõõri timä haigõt sälgä ja vahel vali tärbendiini kah sälä pääle. A tärbendiin vaio sälälohko ja säält alla vähämbähe lohko. Ütekõrraga nakas’ vanamiis aiatama ja kargõlõma. Tärbendiin oll’ lännü sinnä, kohe tä es pidänü minemä. Ilmarahval sai tuust jandist hulga aigu takah kõnõlda.
Vanast, ku nätti, õt kohki taloh äripäävä sann küttü, sis üteldi, õt sääl õks lats sünnüs tuul pääväl. Lämmi sann oll’ kõgõ parõmb ja varisamb paik, koh tuud toimõndust tetä.
Ka korvikudajilõ oll’ kuum sann abis. Leotõdu pedäjäpirru lõmmu võeti viist vällä ja panti sanna kuuma sau sisse vinduma. Lämmält sai lõmmust pall’o parõmbahe pirdõ kisku.
Väega tähtsä asi savvusannah om tuu, õt saias lihha suidsuta. Soolat liha suidsutõdi õks keväjä, ku suurõ vii joosi. Talvõl süüdi õks luuga liha ar ja suidsutamisõs jäivä rohkõmb pekidse lihatükü. Suidsutamist alostõdi riide õdagu, sis saadi puulpäävä õdagu pääle lihasuidsutamist sannah ka ar kävvü.
Lihatükü panti sanna lae ala parsilõ vai kapluga lae ala rippa. Algusõh panti lihatükel kammar ülespoolõ ja küteti tassa, õt suulvesi lihast vällä tsilknu. Kütmises võeti kuivi ja ka tuurit lepähalgõ. Tuli säeti nii, õt savvu olõsi pall’o, a kuuma jaoperäst.
Tõõsõl pääväl, hummogu, kääneti lihatükel tõõsõ poolõ, kammar allapoolõ, ja panti anomit põrmandu pääle ala, sääl kohe tuud väke vai rasva tsilkma nakas’. Pääle tuu tetti sääne tuli ala, mis liha ilostõ ar küdsä. Ku lihasuidsutaminõ läbi, sis mõsti rasvast sannapõrmandut tuha ja mõsupulbriga ja kuuma viiga.
Pääle lihasuidsutamist oll’ sannah hää olla. Kõik sannapalgi aiva kuuma vällä ja hää lihalõhn. Säält sannast es taha ar vällägi tulla.
Meil lähküh üts kokkohoitja peremiis es kannahta tuud, õt lihust tsilgus rasva põrmandu pääle. Peremiis lask’ sepäl tetä raudplekist panni ja pand’ lihatükü pannõga savvusanna lae ala suitsuma.
A panni lätsi sanna lae all nii kuumas, õt ku peremiis tõõsõl pääväl lihulõ tõisi puuli nakas’ käändmä, sis timä hindä jutu perrä olõ õs alalõ jäänü muud ku kamara ja luu. Rasva sai tä muidogi kätte, olkõgi õt savvumaiguga.
Noid savvusannu olõ ma umah eloh nännü õigõ mitu, mis ar omma palanu, inämbüisi lihasuidsutamisõ aigu. Tuuperäst tetti savvusanna muist huunist kavvõmbahe, õt ku palama lätt, sis olõ-i kah’o nii suur.
Pressi Heldur
Haanist Pressi küläst
Allikas: Uma Leht
