Tuhapäävä heräni varra ja nakasi kraamma.
Iks viil pehme lämmä ilma. Esiki linnumajal omma jääpurigu 🙂
Peräst leongit sai Hämsä kõrtsih söögitii ettevõtjidega kokko.
Ulvi oll tennü hää süämidega supi ja karaski – kõlvas tuhakkoogis külh.
Õdagu kraamse mõttid ja säädse keväjädse kalendriga tegemiisi ritta.
Varra magama!!!
Minevä puulpäävä võeti suitsutõt liha sannast vällä, inne tuud oll’ tettü hulga tüüd. «Üte jao lihast pandsõmi katõ nädäli iist suulvette. Nigu vanastõ tetti, kumpsõmi kanamunaga: ku muna nakas’ pääl pidämä, oll’ suul paras,» selet’ oppusõ vidäjä, Mooska turismitalo pernaanõ Veeroja Eda (pildi pääl kural). «Tõsõ jao lihast soolassimi tõsõpäävä inne suidsutamist, kats jupikõist pannimi õnnõ hainoga, suula es panõki. Kokko sai katsat-ütsät esi sorti lihha.»
|
Õigõ latsõn kävemi sõsara, vele ja imäga Kruutusõ mõisa sannan. Tuu oll’ suurõ ahoga ja küteti kats päivä. Sis oll’ puulpäiv jaotõt kattõ jakko: inne lätsi sanna mehe ja sis naasõ. Üts vanamiis istsõ sääl hummogust õdaguni – lämmi jo! |
|
Mu kodukotus oll’ kunagi Mooste vallah, Kooskora küläh Veske taloh. Elämine, üteh sannaga muidoki, oll’ Kooskora järve veereh. Vanast ehitedi sann muist huunist eräle, nii nelä-viiekümne miitre võrra kavvõmbalõ. Meil oll’ ilma korsnalda suidsusann. Sanna laeh oll’ luuk, kost kütmise aigo suits vällä läts’. Ku kütmine lõpõtõdi, panti luuk kinni, et lämmi sanna jääsi. |
|
|
|
Ku ma sannast mõtlõ, sis tulõ õkva miilde esä. Mi perren oll’ sannakütjä iks peremiis. Lahksõ puu ja kandsõ vii. Suidsusanna küttümä pandminõ ja tulõ hoitminõ miildü esäle väega. Egä puulpäävä istsõ tä sannaussõ iin ja ai hako keresse ala. Sann sai kuum ja lõunõ oll’ kipõ. |
Kõnõlõ, kuis mu kodukandin liha sautaminõ käve.
Kõgepäält alustõdi tsia tapmisõst. Tsiga tull’ tappa noorõ kuu seen: sõs pidi liha panni pääl manu kasuma. Vana kuu aigu pidi liha panni pääl kahanõma.
Ku oll’ yle talvõ peet immis, pidi kaema, et kulti ei otsi. Kulti otsva tsia lihalõ tull’ sõs pahrumaik manu. Pahru ots tsiga umbõs nädälipäävä. Seoilmaaigu ei peetägi yle talvõ immisit. Ei taheta ei pekki ega rasva. Keväjä võetas põrss ja sygyse tapõtas.
Ma eski ei tiiä, ku vana taa sann om, a vanavanaimä ytel’, et seo sann om tetty joba inne vanavanaesä syndymist.
Vanaimä kõnõl’, et ma naksi sääl sannan joba käymä, ku ma es olõ viil aastanõgi. Tä nõstsõ minnu säält pääle mõskmist tarõ manu.
Lats es jõvva jo imä ja esäga nii kavva sannan olla ja tä võisõ sääl ka kylmä niimuudu saia.
Suurõmba jao umast elost olõ käünü õks savvusannah. Tuud sanna küteti innembide õks haoga, viimätsel aol puiõga. Keresekivi olli otsidu ja validu. Ku ütski «sinikivi» essü keresekivve sisse, sis tuu tsurksõ kõgõ sannahkäümise ar, sann oll’ mõro ja peräh oll’ päävalu.
Ku ma latsõn mäletämä naksi, oll’ Kirmse küläh 19 talopidämist ja kats väikumbat majapidämist, koh talotüüga elämist es saia. Noist üts tegi puuanomit, tuubrit, vannõ, tünne ja esiki puust pangõ. Tõõnõ oll’ ütsik naanõ: tuu ao külä ja ümbrekunna latsi vastavõtja. 21 elämist ja egalütel uma sann. Kõik suidsosanna. Õnnõgi üteh suurõmbah taloh oll’ korsnaga sann.
Mi vana sannakõnõ sais Kurksuu veeren lumbi man. Om sääne päivinännü ja väiku, a mi arost väega hää.