Kirmse külä suidsosanna
|
Jõulopuulpääväl, vana-aasta õdago, munapühipuulpääväl, suvistõpühipuulpääväl ja jaanipääväpuulpääväl suitsiva küläh kõik sanna. Kelle sann suidsas’ kõgõ rohkõmb, oll’ kõgõ parõmbidõ nätä külmä ja tuulõvagadsõ ilmaga. Mi, latsõ, sis toda vahemigi. Terve külä sanna olli mi kodotalost häste nätä: ollimi küläst väläh ja nurmõ-nurmõveere olli võsost puhta. Keväjä oll’ iks nii, õt ku trehvsit sannast müüdä minemä, koh õkva liha suitso, tundsõt hääd suidsoliha lõhna. Toda jakko nikani ku küläh jakko lihha. Õt suidsosannah lihha suidsota, oll’ iks vaia tiidä, midä ja kuis tetä. Tuuao inemise noid nippe tiidse ja näil es juhto kah midägi. A üts miis nägi külh, kuis imä lihha suidsot’, a tegi iks ummamuudo ja õnnõtus oll’gi käeh. Tä pandsõ liha rippo ka keresse kotsilõ, midä tii es kiäki, kes veidikesegi suidsotamisõ säädüisi tiidse. Keressekotus lae all pidi vaba olõma tuuperäst, õt sääl om kuumus kõgõ kõvõmb ja lihast nakkas rasõv vällä juuskma. Ku rasõv kuuma keresse pääle tsilgus, lätt palama. «A ma panni kivele pleki pääle!», targut’ miis peräh, ku palanu oll’ nii liha ku sann. Plekk pästä-s rasvapalamisõst. Esiasi olnu sis, ku pleki asõmõl olnu vann ja tuugi korgõmbah keressekivest. A häbü küläh mitmõkõrdnõ: külä edimäne sannapalang ja viil – miis palot’ nii uma ku ka naabrinaasõ liha är! Poissõ vemp lõppi hallõlt Aig oll’ inne märdsikiudutamist. Koskilt Ingerimaalt tull’ mi küllä imä kolmõ tütrega, väega puhta ja tüüka inemise. Saiva eloasõmõ ütte jõukabahe tallo. Latsõkõsõ-sõsarõ olliva väega üttehoitja. Kõgõlõ otsa tsusõva (muidoki soomõ keeleh) küläpoiskõisi: «Noh, pojanhuska (poiskõsõvolask), kunas saat mehepüksi jalga?» Suurõmbit poiskõisi muidoki ai tuu jutt vihalõ: a näil ollivagi jo viil jalah püksi, mis küündüvä õnnõgi allapoolõ põlvõ! Külätsura märgevä kokko: teemi noilõ tyttömäinenile är 1:0! Ku imä lätt ummi ilosidõ tütridega puulpääväl sanna, läämi sannavüürüste ja toomi näide rõiva är! Puulpääväl olli poiskõsõtsura aigsahe sanna lähkoh haina seeh kõtulõ. Ku kuulsõva, kuis visati keressele lõõnõt ja naati vihtlõma, sis tahtsõva tuu helü var’oh rõiva sannavüürüsest är võtta. Kõgõ suurõmb ja julgõmb tsura karas’ki haina seest vällä ja sannaussõst sisse. A tä tegi via, midä tiiä es arvadagi. Sannavüürüse uss oll’ määrmäldä ja tuu tegi kiidsmise hellü. Toda hellü kuuliva ka sannaholõja naasõ. Tsura sai külh pingi päält üsätävve naisi rõivit kanglihe ja pand’ noidõga ussõst vällä. A üüsärk sattõ poiskõsõl kangli alt nii pikält vällä, õt ots jäi jala ala ja poiskõnõ sattõ maaha. Kõgõ vanõmb suumlasõlats’kõnõ taibas’ olokõrda, haarsõ käskoga kuuma vett ja tõugas’ sannaussõ peräni valla. Ihoalastõ, käskotäüs kuuma vett käeh, juusk’ tä poiskõsõlõ perrä ja esi tänit’ kõva helüga: «P…s tsui poiskõist!!!» Visas’ käskotävve kuuma vett poiskõsõlõ sälgä. Tsura jätt’ rõivapuntra sinnäpaika, niudsaht’ ja pagõsi kavvõmbahe. Tõõsõ tsura panniva ummakõrda sanna mant juuskma, a panõva-s toda tähele, õt sanna ümbre olli nõgõsõpuhma: panniva noist läbi… Peräh kõnõldi küläh, õt tuu suurõmba tsura imä oll’ kaivanu: «Kuradi soomõlita olõs latsõ är tapnuva!» ja poiskõsõ sälgä määriti kats nädälät hapnõ koorõga. Tõisi tsurrõ imä kõnõliva: «Mi poiskõisil tegüsi kurõsaapa!» ja ka noid jalgo määriti ja possotõdi hapnõ koorõga, inne ku tervest saiva. Külätsura julgu-s inämb lats’kõisi poolõgi kaia nii kavva, ku nä ütskõrd mi küläst är lätsi tõistõ paika. Lihahimo pand’ pää tüüle Ma olli kinoh autojuht. Mi tüü alost’ õdago ja lõppi iks üüse. Ütskõrd keväjä naas’ imä sannah lihha suidsotama. Õdago, inne tüühüminekit kanni ma liha sanna ja panni reste pääle ritta. Imä tegi tulõ keresse ala ja ma esi lätsi Vinne riigi tüüd tegemä. Tagasi sai muidogi ilda üüse. Jäi magama ja magasi kõvva, ku kuuli, kuis imä hõigas’: «Tulõ üles, sannah keres lajah, mul olõ-i kohegi tuld tetä!». Tiidse külh, õt keres oll’ viledsä püsümisega, a mõtli, õt lihasuidso pidä vasta. A võta näpost! Lätsi sanna: sann lämmi, liha päält joba illos pruun, esiki hää suidsoliha lõhn, a nukah suur savikivi ja keresekivve unik, sääl vahel viil hõõgavit hütsi! Proovõ kivve, tävveste kuuma. A saa õs ummõhtõ puulsuitsonut lihha sanna jättä! Topõ sis mito paari villatsit kindit kätte ja naksi noid kuumõ kivve sortma. Korssi kivve vahelt savitükü kokko ja panni pangi ligonõma. Saigi määnegi mökin, midä sai kivve vahelõ panda. Riigitüüle tull’ är üteldä. Tei tüüd üü läbi. Hummogu päävänõsõngu aigo sai sannast vällä ja imä vahtsõst keresse ala tulõ tetä. Peräh kõnõldi ka mi sannast küläjuttõ: «Näet, Kustal sattõ tsilk rasva keresse pääle – palli är liha ja sann, a Jõksil sattõ kints lihha keresse pääle, juhto-s midägi – keres läts’ õnnõ lakja!» Mi külä 21st suidsosannast om käümiskõlbligust jäänü õnnõ neli (üts om mu uma). Ja esiki nuu neli ei suitsa kõrraga ei jõulopuulpääväl, ei vana-aasta ega jaanipäävä puulpääväl… Jõksi Ado
Allikas: Uma Leht, Nummõr’ 206 – Lehekuu 18. päiv |
Ku ma latsõn mäletämä naksi, oll’ Kirmse küläh 19 talopidämist ja kats väikumbat majapidämist, koh talotüüga elämist es saia. Noist üts tegi puuanomit, tuubrit, vannõ, tünne ja esiki puust pangõ. Tõõnõ oll’ ütsik naanõ: tuu ao külä ja ümbrekunna latsi vastavõtja. 21 elämist ja egalütel uma sann. Kõik suidsosanna. Õnnõgi üteh suurõmbah taloh oll’ korsnaga sann.
