Sauna! Mis seal enam mõelda veel

“Neid kordi, kus ma saunast tulles olen mustem kui sinna minnes, on olnud küll ja küll. Aga ikkagi ei vaheta ma suitsusauna ühegi teise vastu! Tahma saab ju hiljem käterätiga maha nühkida.

Lapsepõlvekodus on meil tavaline saun. Kui me Jannoga käima hakkasime, sai siin, tema kodus, esimest korda suitsusaunas käidud. Tõesti on nii, et kes korra proovinud, see enam ilma ei saa!

Mõne aasta eest sai saun, mis tolleks ajaks oli maad ligi vajunud, lahti võetud ja senisest asukohast veidi eemal uuesti kokku pandud. Terrassi ja eeskoja ehitasime juurde. Sõbrad-sugulased olid abiks, nüüd on kõigil mõnus käia.

Vahel olen mõelnud, et kui siin sauna peal saaks elada, ega ma tuppa kipukski. Ütlemata armas koht, ehk seetõttu, et siia sai üksjagu aega ja hinge sisse pandud.

Suitsusaun on müstiline. Janno kadunud isa sündis siin saunas. Viskasime kunagi nalja, et kui meil peaksid lapsed tulema, käime ka sups! saunas ära. Laura (7) ja Lauri (2) on ikka haiglas ilmavalgust näinud, sest täitsa ilma abita sünnitada julge. Saunaristsed said mõlemad lapsed küll varakult. Lauri oli vaid kolm kuud vana, kui me ta kaasa võtsime. Ja praegu on mõlemad asjalikud leilitajad. Ainult pesemine, eriti juustepesu ei meeldi. Ega mulle endale meeldi ka kausis juukseid pesta.

Suitsusaunal peab olema üks kütja, kes seda hästi tunneb. Peab teadma, millal on õige aeg panna ahju järgmine sületäis puid, millal võib ahjuukse kinni lükata, millal on ving läinud ning võib sisse minna.

Kuidagi on nii kujunenud, et meie peres olen see mina. Algus oli ikka väga vaevaline. Sauna ei saanud tööle, suits ei läinud välja. Lubasin südametäiega, et jätan kõik kus seda ja teist. Aga kuhu sa ikka jätad, kui nii palju vaeva juba nähtud. Pusisin edasi ja sain nipi kätte.

Suitsusauna kütmine õpetab kannatlikkust. Kulub tunde, enne kui saad lavale minna. Aga see ongi mõnus: tuled siia Paganamaale, paned sauna kütte ja hakkad ootama. See, kui lõpuks sisse saad, on justkui preemia.

Muidugi on mul omad rituaalid. Ealeski ei mõtle ma saunas halbu mõtteid. Saunas ei kiirustata, seda käiku tuleb mõnuga võtta.

Meil on veel alles minu vanaema tehtud seepi. Mäletan, et olin päris laps, kui seda suurest vannist lõigati ja kuivama pandi, oma paarkümmend aastat on see tõesti vana. Vahel lõõbime, et müstiline seep. Sellega pesta on hoopis midagi muud kui praeguse lõhnaseebiga. Nahk jääb siidjalt pehme, peent kreemi pole vajagi.

Vaat mina ei mõista, kuidas saab vanniskäigust mõnu tunda: liguned tükk aega vees ja siis ongi kõik. Mõnusa saunaseltskonna, õige leili ning klaasi õlle vastu see küll ei saa!

Kui laupäeval jääb saunas käimata, siis on terve järgnev nädal kuidagi imelik. Nagu oleks midagi puudu. Tuju pole eriti hea. Kui siis töönädal lõpuks läbi ning laupäev käes, on kohe hommikul meel rõõmus: täna saab sauna!”

“Kodus mul sauna pole. Aga käia tahaks. Proovisin ühissaunas. No ei meeldi! Ehk seetõttu, et seal sai lapsena kogu aeg käidud. Tumedad ja niisked ruumid, palju rahvast. Seal sa justkui jätkad kellegi teise käiku: leiliruum on juba alguses nii kuum, et suurt mõnu sellest tunda ei saa. Oma saunas lähed ja hakkad vaikselt kraade kergitama. Pole kellegi asi, kus sa istud või astud, kuhu oma asjad jätad. Ja keegi ei raiska vett ära! Ühissaunas juhtus alatasa, et jõudsin end just sisse seebitada, tahtsin loputama hakata ja pauhh! oli soe vesi kraanist kadunud. Ega ole hullu, saab ka külma veega loputatud. Vahel jäi ka külmaveekraan tilgatumaks.

Sõpradel on saunu küll, aga igal nädalavahetusel ei taha neid ju tülitada. Nii võtsin asja kätte ja ehitasin endale kilesauna. Kui “Pealtnägija” saates sellest kõneldi, siis pani mul mõtte tööle. Et prooviks ka. Samal ajal oli meie kandis rannahooaja avapidu, pakkusin, et võiks seal proovida. Soojast saunast ju mõnus vette hüpata.

Olen ikka olnud seda meelt, et kes püüab, see ka saab. Viriseda võib muidugi, et kärss on kärnas ja maa külmunud, aga kui tahta, saab hakkama küll. Ja pole midagi nii, et naised ei saa või ei oska.

Mulle meeldib soliidselt teha. Et oleks ikka ilus vaadata ja keegi saunalistest pindu tagumikku ei istuks. Sain saetööstusest praakmaterjali, lihvisin selle üle ja hakkasin auto järelhaagise peale ehitama. Idee jooksis ja saun sai päris kiiresti valmis.

Esimest korda rahva ette minnes oli ärevust üksjagu. Et äkki ei lähe see üldse soojaks. Ehitamine jäi nii viimasele minutile, et polnud võimalust enne järele proovida. Aga õnneks läks! Rahvas käis ja kiitis.

Endale tegin saunaõhtu mõni aeg hiljem. Tõstsime rajatise järelkärult maha, kütsime kuumaks ning päris mõnus oli.
Hea tavasauna vastu kilesaun muidugi ei saa. Olen tükk aega hoogu võtnud, et ehitada endale koju korralik saun, aga seni pole õiget ideed tulnud. Nüüd tahan end käsile võtta.

Mulle meeldib üksi saunas käia. Saab rahulikult mõelda. Visata leili siis, kui meeldib. Minna pesema siis, kui leilist isu täis. Ja kui oled üksi, siis on ruumi volilt käes. Laval pikutada. Jalgu lae poole sirutada. Mõnuleda.
Kõige eredamalt on mul meeles mõne aasta tagune jaanipäev. Istusin üksi laval, nautisin vaikust ning akna taga helendasid jaaniussid. Rohkemat ei oska tahtagi!

Kambaga olen ikka ka saunas käinud. Istusime sõpradega värskelt ehitatud laval. Rahvast muudkui tuli. Leili visati hoolega ja täitsa vahva oli. Ja täpselt pärast seda, kui keegi küsis, mis võiks olla selle lava kandevõime, et kust läheb kriitiline piir, kukkus see kolinal kokku. 15. saunaline oli liiast.
Ju on saun osa elustiilist. Kui lapsest saati on laupäev tähendanud sauna, siis jäävad laupäevad igavesti saunapäevaks.”

“Päris lapsena käisime ühissaunas ema, vanaema ja tema sõbrannaga. Ma nautisin seda, sest siis sai täiskasvanute tähtsaid jutte kuulda. Kui asi jõudis seebi ja nuustikuni, oli mul tavaks põgeneda. Lihtsalt nii kõdi oli. Nõnda olime igal laupäeval saunas viimased, mina muudkui põgenesin ja vanaema sõbranna, kes oli sama ajaga jõudnud oma neli lapselast puhtaks pesta, ootas meid väljas.

Saunas meeldib mulle käia tänini. Hoolimata sellest, et keskkooliajal salaja peolt tulles hiilisin sauna, jätmaks muljet, justkui oleksin kogu aeg seal olnud. Pesin hoolega, ja sama hoogsalt hakkasin loputama. Kogemata unustasin, et kuumale veele tuleb lisada külma. Põletus oli päris tugev.

Saunaskäiku tuleb nautida. Olen proovinud järele eri tüüpi saunad ja mulle meeldib neis kõigis. Uue aja mood on tünnisaun. Päris põnev, kuigi esiti olin veidi skeptiline. Et kuidas saun, kui katust pole pea kohal. Aga seal tünnis istuda, eriti talvel, kui tähed siravad pea kohal ja väljas on tohutud külmakraadid, on väga eksootiline.

Kord käisin sõbra juures saunaavamispeol. Ta oli tükk aega pingutanud ehitada ja tulemus oli vinge. Kõik käisid saunas, nagu juhtus, ja ühtäkki avastas peremees end lavalt, üheksa näitsikut ümber. Õnnis ohe, et see investeering tasus end küll kuhjaga ära, ei lähe mul kunagi meelest.

Sauna jaoks peab aega olema. Ega ühest lavalkäigust piisa, ikka korda paar tuleb nahk kuumaks ajada. Ja väga jõulist kätt pole saunas vaja. Sõbranna rääkis, kuidas käis kord enne peoleminekut seltskonnaga koos saunas. Võtsid aga hoolega leili ning nühkisid üksteise võidu selgasid puhtaks. Peole nad ei jõudnudki, sest kõigil olid seljad nagu vöötoravatel rõõmsalt lillatriibulised.”

Allikas: ajakiri Eesti Naine , kirjutas Grethe Rõõm