Sepä talo suidsusann

Mi vana sannakõnõ sais Kurksuu veeren lumbi man. Om sääne päivinännü ja väiku, a mi arost väega hää.

Ku ma sannast mõtlõ, sis tulõ õkva miilde esä. Mi perren oll’ sannakütjä iks peremiis. Lahksõ puu ja kandsõ vii.

Suidsusanna küttümä pandminõ ja tulõ hoitminõ miildü esäle väega. Egä puulpäävä istsõ tä sannaussõ iin ja ai hako keresse ala. Sann sai kuum ja lõunõ oll’ kipõ.

Mi perren käüti sannan iks mõskman, tohtõrdamisõs sanna es pruugita. No vahepääl sai kõva lõunõga külmetüst kuntõ seest vällä aetus, a nõiasõnnu ma külh ei tiiä.

Ma olli latsõst pääst vihaköütjä. No mis sann tuu ilma kõrraligu kõovihalda om? Vihtu tull’ kõvva ja vahepääl viil lumpi külmä vii sisse karada vai talvõl lumõ seen püherdä.

Päält mõskmist tull’ hinnäst vihaviiga üle uhta. Ku sannast vällä sait, oll’ hiussil ja rõivil hää kõo ja suidsu hõng külen. Esäl oll’ iks putõl õlut külmän, pääle sanna hää võtta.

Talvinõ sannatego oll’ rassõmb. Vii võtmisõs tull’ rako lumbiijä sisse mulk. Ütskõrd, ku ma viil väiku olli, lätsi ma ijämulgu mano mängmä ja sattõ sisse. Esä sai mul kratist kinni, tõmmas’ vällä ja vei joosuga tarõ mano. Külmäga harinu maalats, nigu ma olli, es jää haigõs egä midägi. Perän sai sanna lämmäle.

Latsõlõ tull’ kiäki iks sanna mano vasta. Puhtas mõstu latsõkõnõ kääneti kaska sisse ja viidi üsän tarõ mano. No mis sa hing viil tahat!

Aig läts’, ma kasvi suurõmbas ja tull’ Tal’nadõ kuuli minnä. Lätsi mehele ja tõi mehe kah Võromaalõ sanna. No algusõn määrse tõnõ hindä maru nõgitsõs, peränpoolõ sai arru, et suidsusannan saa õi nii pall’o vehki – saina omma musta!

Ku mu latsõ väiku olli, sis nä iks pelksivä tuud hirmsat musta kotust. Vanaesä kõnõl’ näile juttu, kon vanapakan tütrigulõ sanna man kolli tege.

Päält toda andsõ latsi meelütä, et nä hinnäst mõskõ lasõsi. Meil es olõ elektrit kah sannan, pümmen tull’ kündlega läbi aia. Miis vidi külh ütskõrd kaabli sanna mano, a esä kor’as’ tuu pääle mi liinaminekit kokko, es taha pirni aknõ taadõ.

Mi sannan olli uma eläjä kah. Lavanuka all elli suurõ kuklasõ. Nuu kõgõ suurõmba, kiä puud söövä, inemiisi nä es putu. Sannakütmise aigu tsusas’ esä mõnõlõ iks tiku lõugu vaihõlõ, sis tuu raput’ pääd nigu pini pulgaga, a valla es lasõ.

Esä pruuvsõ kõkkõ, et näist valla saia. Kupat’ kuuma viiga, petroliga, nahvtaga. Kuklasõ es tii nägemägi. Nii elli nä sääl aastit. Esä jäi vanas ja es piä inämb kuklasõsõta. Oll’ illos suvõpäiv.

Ma lätsi sanna mant nööri päält mõssu tuuma ja nägi, et pääväpuulnõ sain om tävveste must.

Saina pääl olli mi sanna kuklasõ, siiva sälän. Lätsi lindu ja inämb tagasi es tulõ, ni oll’ sann lõpus õnnõ inemiisi perält.

Sanna takan suu veeren kasvi suur haavapuu. Esä kai, et tuu piäs maaha ragoma. Nakas’ saagma, a poolõ päält arvas’, et puu satas õkva sanna pääle ja nii saisõ haavakõnõ viil mitu hääd aastakka pistü.

Üts süküs oll’ väega tuulõnõ. Imä läts’ kaost suurõ tormi aigu vett tuuma ja näkk’, kuis puu sattõ suurõ raksuga õkva sanna pääle ja lei sannakõsõ peris upakilõ. Puu oll’ katussõ är lahknu ja sann näkk’ väega hallõ vällä. Ni saisõ mi sannakõnõ terve talvõ.

Keväjä lätsimi kaema, mis tetä and. Miis ütel’, et tuu sann om ummiga õdagul, olõ-i inämb tetä midägi. Imä küsse külä päält perrä, mis vahtsõ sanna tegemine mass. Firma, miä palktarri tege, ütel’: säidsekümmend tuhat kruuni! Kost vanainemine säändse raha võtt?

Nii otsõ imä külä päält ehitüsmehe, kiä mõnõ tuhandõ iist vana sanna är praavitiva. Mu miis ja tütremiis panni vahtsõ verevä katussõ kah pääle ja sann näkk’ vällä tükü parõmb ku inne.

Nii sai mi kallis suidsusann är pästetüs.

Parhilla om imä Sepäle ütsindä jäänü. Esä veimi kats aastakka tagasi Kanepihe surnuaida.

Olõmi immä hindä mano kutsnu, a tä taht uman koton olla.

Talvõl ei jõvva imä inämb sanna lumõ seest vällä kaiba ja ijä sisse mulku rako. Nii om mi sannakõnõ nigu talvõunõn kahr, maka suu veeren lumõhangõn ja uut keväjät.

Sis tulõ pernaanõ ja pand sanna jälki küttümä ja katussõ veerest nakkas suitsu tulõma. Sannast om kuulda kõoviha sopsmist ja viitsolinat. Ku lõunõt visatas, tulõ ussõmulgust tossupahvakit.

Ja suvõl tulõva latsõ, kargasõ kuumast sannast kõva rüükmisega lumpi ja tundva elost mõnnu!

Inemise, kiä suidsusannast luku mõistva pitä, omma tuuga latsõst pääle harinu, ei pelgä nõgitsit sainu egä suidsuhõngu.

Nuur inemine taht klaasist ust ja läükvit sainu, sann piät väega klaar olõma, ei tohe sääl vihtu egä midägi. A vahepääl piät kõgõ mustõmbast läbi käümä, et iho ja hing puhtas saasi. Tuud oppust andki võrokõisi suidsusann.

Vähesoo Luule, võrokõnõ Padise vallast

Olõ Sepä suidsusannast kirotanu jutuvõistlusõlõ kah: «Kõva lõunõ» ja «Kahru vägi latsõ seen». Mi kandin (Kanepi ja Põlva kihlkunna piiri pääl) üteldäs iks suidsusann, nii ma kiroti kah.

Allikas: Uma Leht, Nummõr’ 204 – Mahlakuu 20. päiv