Allikas: Eesti Vaimse Kultuuripärandi nimistu

Kirjeldus

Suitsusaun on enamasti maamaja või talu juurde kuuluv hoone, millel on mitmeid erinevaid funktsioone ja tähendusi. Peamiselt teatakse suitsusauna pesemise kohana, saunas suitsutatakse ka liha niing saunas on tervist parandatud. Taandunud on suitsusauna roll elukohana, sünni- ja suremispaigana.

Suitsusaunad on tänapäevani püsinud peamiselt Lõuna-Eestis, kõige rohkem on neid Vanal Võrumaal ja Setomaal. Suitsusauna ei võeta enamasti samaväärsena teiste pesemiskohtadega (vann, dušš, korstnaga saun) ning reeglina kannab saun inimeste jaoks laiemat ja terviklikumat tähendust kui pelgalt pesemiskoht. Suitsusaunaga on seotud kindel kombestik, eripärad, samas on see inimeste igapäeva elu osa, mida tihtipeale ei teadvustata erilisena.

Suitsusaun on talukohas päris tavapärane ning isegi moodsate pesemisvõimaluste olemasolu korral elumajas hoitakse talu piirides paiknevat vana suitsusauna kasutuses või ehitatakse uus saun. Siiski on viimastel aastakümnetel hulgaliselt suitsusaunu nn “puhtaks saunaks” ümber ehitatud, põhjustena tuuakse kiiret elurütmi, mis ei luba pikalt sauna kütmisele aega kulutada, aga nimetatakse ka puhta sauna mugavusi. Oma osa on ka moel – aastaid tagasi tuli moodi Soome tüüpi saun, mida ka taludes sageli kohtab.

Saunas käiakse enamasti laupäevasel päeval. Saunapäev on kogu perekonna jaoks eriline, päeva tegemised seatakse sauna järgi. Sauna kütmiseks kulub umbes pool päeva, saunal on tavaliselt oma kindel kütja, kas (vana)peremees või perenaine. Saunas käiakse üldiselt koos perega. On külakohti, kus saun köetakse mitme pere peale ja käiakse koos naabertalu või oma küla inimestega. Sauna võidakse kutsuda ka sõpru, kui paistab, et saunalisi on vähe. Suitsusaunas peab olema aega olla – mõnikord võib saunaskäik venida isegi tundidepikkuseks. Visatakse leili, viheldakse, vahepeal käiakse end jahutamas. Pesemine on kõige viimane toiming, mille juures kasutatakse vaid minimaalselt pesuvahendeid – tegelikult on ihu juba eelneva käigus puhtaks saanud. Sellises saunas käik muudab meele ja olemise hästi kergeks. Kiidetakse, et suitsusaunas on eriline õhk, mis tundub puhas ja mahe.

Suitsusaunad ehitatakse tuleohutuse tõttu teistest hoonetest kaugemale ja võimalusel veele lähemale, kas jõe, tiigi või lätte lähedusse. Tänapäeval ehitatakse ka uusi suitsusaunu, samuti ostetakse omale mõni kasutajata saun või taastatakse vanu saunahooneid.

Ajalooline taust

Suitsusaunad on Eesti alal levinud peamiselt Lõuna-Eestis, saartel ning ka põhjarannikul, tänapäeval on suitsusaunu alles ja tarvitusel kõige enam Võru- ja Põlva maakonnas.

Esimesed kirjalikud teated saunast pärinevad Jõelähtme kihelkonnast 13. sajandi algusest. 18. ja 19. sajandil olid suitsusaunad väga levinud, seejärel hakkas koos linnastumisega suitsusauna kombestik hääbuma.

Sauna ja saunakultuuri ajaloolist arengut jälgides saab Eestis eraldada neli piirkonda: Lõuna-Eesti, saared, põhjarannik ning Loode-Eesti saunadeta ala. Neis kolmes saunadega piirkonnas on erinevused nii saunade ehitustehnikas, plaanis kui ka ahjutüübis, samuti saunaga seotud kommetes ja suulises pärandis. Lõuna-Eestis eraldub omakorda Kagu-Eesti ja mulgi ala, kus saunatamisega seotud kombed ja tavad on rikkalikumad ning aktiivsemas kasutuses. 

20. sajandil on suitsusauna ehitamises uuendustena kasutusel näiteks teised katusematerjalid (eterniit, plekk), saunale tehakse suuremad aknad, suurem eesruum ja muud taolised uuendused. Muutumatuna on säilinud näiteks aga mõned sauna ehitamise põhimõtted: saunaseinad tehakse okaspuust, lava ja sisustus aga lehtpuust, sauna suuruse valimisel on esmatähtis soojapidavus, üpris muutumatuna on säilinud ka kerise ja lava omavaheline paigutus saunas. 

Saunas käimisel on olnud ihu puhastamise ja vihtlemise kõrval eesmärgiks ka n.ö hinge puhastamine ja vaimse tasakaalu korrigeerimine. Lisaks on sauna kui püha ja mõnevõrra üleloomulikku paika kasutatud väga laialdaselt ravitsemis- ja loitsimiskohana. Lisaks sellele on saunas liha suitsutatud ja saun olnud kasutusel ka elupaigana. 

Vanemal ajal algas suitsusaunast inimese eluring saunas sündimisega ja lõppes surija sauna viimisega. Tänaseks on sellest vaid pärimus jäänud – on veel üksikuid inimesi, kes teavad end olevat sündinud saunas. Sauna on pühaks paigaks peetud, kuhu tuli minna rahuliku meelega. Saunas ei tülitsetud, kurja sõna ega vandumist ei tohtinud üle huulte lasta. Saunas olid omad ütlemised ja tänamised, millest alati kinni peeti.

Nõukogude ajal muutusid saunad ajaveetmise ja pidutsemisekohtadeks, seda just moodsamate saunade puhul. Perede suitsusaunades on ikka järgitud esivanemate tavasid.

Praeguseks on suitsusaunad saanud juurde ühe uue rolli – neid kasutatakse taluturismis kui eksootilisi pärimusturismi elamuse pakkujaid.

Jätkusuutlikkus

Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja -kandumine

Suitsusaunaga seotud kombestikku, teadmisi ja oskusi õpitakse ja antakse edasi suitsusaunas käies ja sellega seotud kombestikus osaledes. Kuna saunas käiakse enamasti koos perega, omandavad lapsed teadmised ja oskused suitsusaunast järk-järgult, vanemaid vaadeldes ja nende tegevust matkides. Saunapäev on ka erinev päev terve perekonna töödes ja tegemistes. Sel päeval seatakse muid tegemisi ikka sauna järgi. Kel omal suitsusauna pole, saab kommetega tuttavaks külas saunas käies, kui selline võimalus on.
Palkidest või palkhoonest suitsusauna ehitamist õpetavad mitmed koolitusfirmad üle Eesti, samuti üksikisikust ettevõtjad, peamisteks teemadeks säästev renoveerimine ja ökoloogiline ehitus.

Suitsusauna populaarsus on kasvanud viimastel aastakümnetel, kui noored maale elama asunud pered on hakanud suitsusauna rohkem väärtustama. Peamiselt ongi suitsusaunaga seotud koolitused suunatud praktilist lahendust otsivatele peredele, kes soovivad ise restaureerida oma vana sauna või ehitada uut.

Võimalikud ohud

Suitsusauna pärandit ohustab ennekõike saunahoonete ümber ehitamine korstnaga ehk nii öelda puhtaks saunaks. Seda tehakse erinevatel põhjustel. Üheks oluliseks põhjuseks on aja kokkuhoid, sest suitsusauna kütmine võtab aega ligi pool päeva. Samuti nõuab suitsusauna kütmine rohkem kogemusi ja spetsiifilisemaid teadmisi. Kütmiseks kasutatavad puud peavad olema korralikud. Kõige selle korraldamiseks peab leidma aega.

Põhjuseks on nimetatud ka suitsusauna ebamugavusi – suitsusaunast jääb enda ja rõivaste külge spetsiifiline lõhn, saunas on nõgised seinad, vähene valgus, pesta tuleb kausis, vett ei saa kulutada palju, vett tuleb enamasti sauna tassida käsitsi. Mood ja linliku eluviisi poole püüdlemine viib tihti otsuseni loobuda suitsusaunast või see ümber ehitada. Suitsusaunad kipuvad ka tihti maha põlema ja uus saun ehitatakse juba moodsam.

Koos suitsusauna kui hoone kadumisega ei ole võimalik ega pole ka tarvidust edasi anda teadmisi ning oskusi, mis on suitsusaunaga seotud. Saunaga seotud kombestikku, näiteiks liha suitsutamist, pärsivad mitmed riiklikult kehtestatud nõuded ja normid, mis kehtivad sea tapmise ja liha müümise kohta.

Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud

Suitsusauna tavade edasikestmiseks on kohalike aktiivsete inimeste eestvõtmisel mitmel korral arutatud, kes ja mida saaks teha suitsusauna traditsiooni heaks. Leiti, et nähtus vajab enam tähelepanu ja lausa UNESCO kaitset. 2010. aastal on kokku kutsutud kaks tümarlauda, milles arutati suitsusauna kaitsmise, propageerimise ja väärtustamise teemat. Kevadisel arutusel sõlmiti kümnekonna huvitatud organisatsiooni, asutuse ja eraisiku osalusel Ühiste Kavatsuste Protokoll, mille eesmärgiks on saavutada suitsusauna kui pärandilise nähtuse kandmine maailma vaimse kultuuripärandi nimistusse.

Samade inimeste eestvedamisel on algatatud tänapäevase suitsusaunapärimuse kogumine. Uma Leht esitas üleskutse suitsusaunaga seotud lugude kirjapanemiseks, pärimuse kogumist erinevate Võrumaa kantide suitsusaunade ja tavade kohta viib läbi Nele Reimann-Truija. 2010. aasta suvel käisid Tartu Ülikooli etnoloogia üliõpilased Põlva kihelkonna lõunaosa külades saunu uurimas ning jutte kogumas. MTÜ Hinokad on varasemalt (2003-2004) käinud pildistamas ja kirjeldamas Eestimaal leiduvaid suitsusaunu. 2010. aastal alustati Võrumaa suitsusaunade kohta raamatu koostamist. Suitsusauna ehitamist puudutatakse rahvusliku käsitöö eriala raames ka Viljandi Kultuuriakadeemia õppekavas. Ehituslikke teadmisi saab õppida erinevate MTÜ-de korraldatavatel õppepäevadel (nt Vana Aja Maja, Karula Hoiuühistu). Suur osa suitsusauna pärandi propageerimisel on turismitaludel, kes on pakutavatesse teenustesse lisanud suitsusaunas käimise koos sauna kombestikku tutvustava õpetusega.

Seoseid 

Lisainfo

Teised materjalid

• Suitsusaun ühiskavatsused 
  Ühiste kavatsuste protokoll, sõlmitud võrukeste suitsusauna tsõõriklaualt.
• “Suitsusaunale UNESCO kaitse”
  Artikkel Eesti Päevalehes “Suitsusaunale UNESCO kaitse”
• Suitsusaunast pikemalt
  Suitsusauna ja sellega seotud kombestiku kirjeldus. Sauna kasutamine kaasajal, sauna tähendus erinevate sihtrühmade hulgas
• Suitsusauna jutud
  Uma Lehe üleskutse peale kirjutatud suitsusauna jutud 2010. aasta märtsist alates.  

Bibliograafia

• Habicht, Tamara 2008. Eesti saun. Tallinn : Ilo
• Tammekivi, Tarmo 2008. Suitsusauna kohandamine kaasaegse ehitustava ja teiste hoonetega tänapäeva Eesti ühiskonnas. Semianritöö: Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, rahvusliku käsitöö osakond, rahvusliku ehituse eriala. Viljandi : Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia
• Vuolle-Apiala, Risto 2005. Suitsusaun : traditsiooniliste suitsusaunade kavandamine ja ehitus. Tõlkinud Anu Nõulik. Tallinn : Ehitame