Sauna pidas eestlane esimeseks kultuuriasutuseks
Kui vanadest headest suitsusaunadest räägitakse, tuleb mulle aina meelde Enn Tuulingu luuletus „Vana sann”, millest meenutaksin mälu järgi ridu: „Sa saisat alan lohon lumbi veeren nii küüru vaonu laonu vana sann. Mu meelest nii kui mere veeren, kui sülen sanna veie imä Ann.”
Mu ema nimi polnud Ann, aga meie külas oli Vanatare Ann, keda kõik teadsid ja veel mitu Annat. See saun, mida meenutan, oli Tautsa külas ja kuulus naabritele Palopäälse talust. Kui sauna köeti, käis seal mitu peret ennast pesemas. Enne läksid sauna naised ja lapsed, siis mehed. Vett võeti ojast. Meie muretsesime ikka, et veega koos ei lendaks kerisele ka puruvanad. Need olid meie sõbrad ja mängukaaslased ojakeses. Mõnikord nägime ka kalu.