Saunaga seotud traditsioonidest
Kristlikes maades on ristimine traditsiooniliselt andnud lapsele eluõiguse ja tähendanud tema vastuvõtmist inimühiskonda. Rituaal ise on küll lühike ja vältab vaid põgusad hetked, kuid selle osa vastsündinu saatuse kujundamisel oli määrav.
Järgnevalt on lühidalt vaadeldud, kuidas on ristimist mõtestatud eesti rahvausus.
Lisaks veel mõningaid lausumisi ja muistse siirderituaali omapärast.
Kristlikes maades on ristimine traditsiooniliselt andnud lapsele eluõiguse ja tähendanud tema vastuvõtmist inimühiskonda. Rituaal ise on küll lühike ja vältab vaid põgusad hetked, kuid selle osa vastsündinu saatuse kujundamisel oli määrav. Järgnevalt on lühidalt vaadeldud, kuidas on ristimist mõtestatud eesti rahvausus. Lisaks veel mõningaid lausumisi ja muistse siirderituaali omapärast.
Esimese hamba ilmumisega seotud lapse vihtlemine ja pesemine, mis oli tuntud ka soomlastel. See on kindlasti vana ja tõenäoliselt kunagi kohustuslik olnud maagiline tava. Olgu siin näitena kolm teadet:
Väikene lats ütelnü vanast: kui mul hambad tulõva, sõs kütke sauna, kui puid ei olõ, sõs kas viisräbadikega, mis tiiveerest löüäte. (Eesti vanasõnad II 1983, 104-105 < Plv).
Kui lapsele hambad tulevad, siis pead teda vihtlema, vanarahvas ütelnud: kui muud pole, siis kasvõi pesukurikad ahju, aga vihtlemist peab ikka saama. (Eesti vanasõnad II 1983, 104-105 < Rap).
Kui väikesel lapsel hambad tulema hakkavad, siis peab ema selle eest hoolitsema, et saaks sauna köetud ja saunas viheldakse last, kellel hakkavad hambad tulema, vihaga jala tallade alla ning perse pihta. Tulu olevat sellest, et siis puhkevat hambad kergemini välja. (E, StK 39, 283 (607) < Khk).
Motiiv lapse kohustuslikust vihtlemisest esimese hamba ilmudes on tuntud ülemaaliselt nii vanasõna kui uskumusteate kujul. Keskne põhjendus on hambatuleku kergendamine.
Rituaalne pesemine ja võib-olla ka vihtlemine on komme, millel on paralleelid inimelu kahe teise keskse siirderituaaliga. Nende kõrvutamine on oluline ka ristimiskujutelmade mõistmisel. Surnu pesemine on Eestis hästi tuntud, kusjuures mõnikord on selleks kasutatud ka vihta. Seoses rituaalse pesemisega ning teiste kesksete siirderituaalide taustal muutub mõistetavamaks ka viht kui oluline hauapanus. Ent tunnuslik on, et surnu üleminek teise ilma ei nõudnud mitte ainult lahkunu ihu pesemist, vaid uskumuste järgi pidi ennast puhastama ka hing:
Kui inimene sureb, siis pane tema juurde klaasiga puhast vett. Siis näeb suremise momendil, et vesi liigub: hing peseb sääl ennast enne kui lahkub. (ERA II 12, 419/20 (56) < Sim).
Harvaid juhuseid on ette tulnud, mil enne suremist veekauss ja rätik aknale on antet ja nimelt surija hinge jaoks. Valitses arvamine, et hing lahkub läbi akna. Kausis loputab ta end ja käterätikuga kuivatab. Nii jätab ta patuse ihu. (ERM 164, 9 (11) < MMg).
Pole kindlaid andmeid, kas mõrsja (ja peigmehe) rituaalne saunas vihtlemine pulma eelõhtul on Eestis olnud üldlevinud. Üksikuid pärimusteateid pruudi vihtlemisest enne pulmi on, kuid rituaalne taust ei selgu. Ühe haruldase kirjapaneku järgi Vigala kihelkonnast käis pruutpaar koos vihtlemas, “et täiesti puhtana uude elusse astuda” (E 8° XII, 44 (125)). Ida-Eestis oli aga vihtlemine levinud pulmanaljaks. Viheldi kas ahju peal või regedest ehitatud laval, aga ka puuriida otsas või päris ehtsal saunalaval.
Kui oli söödud, siis toodi sisse kaks rege. Reed pandi üksteisele ja neile tool. Nüüd läks peig ühes noorikuga toolile, kus peiupoisid neid värske vihaga vihtlesid. Noorpaari alla minnes tulid pulmalised ükshaaval vihtlemisele. Vihtlemise eest pidi igaüks panema toolile peotäie hõbekopikaid. (Äks) (Tedre 1973, 102).
Kõnekas on seegi, et Ferdinand Johann Wiedemanni teatel toodi noorpaarile pärast pulmaööd vett näopesemiseks, millega nad teineteist pritsisid. See pidi tagama pika kooselu ja kannatliku meele (Wiedemann 1876: 318). Mõrsja saunas vihtlemine on olnud hästi tuntud ka soomlaste, karjalaste ja vepslaste seas (Ojajärvi 1959). Eriti silmatorkav on rituaalne sisu vadjalastel, kes laulsid ka erilisi saunalaule (Ariste 1960, 52). On vähe usutav, et tava saaks seletada ainult vene mõjudega, kuigi needki on ilmselt olemas (shlõgina 1982). Et komme võis olla tuntud Eestiski, osutavad mõned regilaulud, aga selle väljasuremist on igal juhul raske seletada. Näiteks võib ju oletada, et populaarne laulutüüp “Must naine” pärineb ajast, mil mõrsja rituaalne pesemis- ja vihtlemiskomme hakkas kaduma ning selle ärajätmist käsitleti veel kõrvalekaldumisena normist. Kuusalust on üles kirjutatud alljärgnevad värsid, kusjuures leidub märkus, et laulu on esitatud ka pulmades ning lauljaks on olnud mõrsja ema:
Ei mina suota sauna läinud
asjata astunud lavale –
ma sain pojad pontsakamad
ja toin tüttäred tümikäd –
minijäd sain mielelised,
väimehed viel paremad (Vana kannel III 1938, 192).
Võib-olla on siin juttu saunas sünnitamisest, ent välistatud pole seegi, et laul kajastab kunagist kujutelma, mille järgi (pulmaeelsel ?) rituaalsel saunaskäigul on viljakusmaagiline toime ning et see tagab õnne kogu pikaks eluks.
On ilmne, et sellist maagilist, puhastavat ja pühitsevat pesemist ning vihtlemist on kunagi peetud väga oluliseks, kui on tegemist olnud inimese üleviimisega ühest staatusest teise (Eisen 1932, 61-65). Nõnda on iidne komme hakanud seostuma ka ristimisega ning siingi võime näha paganluse ning ristiusu sünkretismi:
Ennevanasti oli veel titesaun, kui kergult ära tuldi ja joodu viimse päev oli. Ema läks titega sauna ja siis teisedki aeti sinna ja siis anti ambaraha. (AES 204, 37/8 < Püh).
Ühisest lõbusast saunaskäigust ja vihtlemisest pärast ristimist kõneleb J. B. Holzmayer, kes viitab ka varem ilmunud J. W. L. von Luce vastavale tähelepanekule saarlaste kohta (Holzmayer 1873, 102). Samast kombest ristimisjärgsel päeval saunas pesta kirjutab F. J. Wiedemann (op. cit. lk. 308; vt. ka Vana kannel V, 1985, 92-95). Et ristsed võisid seostuda saunas vihtlemisega Eestis laiemaltki, näivad kajastavat mõned regilaulud. Haruldases lõunaeesti varrulaulus on järgmised värsid:
[—]
Tuu siia tuhkuraha,
viä siiä v i h u r a h a
[—] saada siiä s a n n a r a h a
lase siiä latseraha,
anna siiä hambaraha! (Tedre 1972, 944 < San)
Mitmed teisedki regilaulud kajastavad kunagist väikelapse rituaalset vihtlemist ning pesemist. Ilmneb, kuivõrd oluline oli siirderituaali õige sooritamine, sest selle ärajäämine või lohakas suhtumine võis uskumuse järgi kogu tulevase elu nurja ajada, kuna inimene jäi kehvaks ning õnnetuks. Näib, et just selline tõlgendus muudab kõnekaks alljärgnevad laulukatkendid:
Mistes meida kurvas loodu,
kurva loodu, leinä loodu?
See om ollu kurva sanna,
kus o meida vihutetu;
see om ollu leinäläte,
kust o meile vetta toodu;
see o ollu leinäkaske,
kust o meile vihta toodu;
see o ollu kurva kuuske,
kust o sannapuida toodu.
[—] (Tedre 1970, 319 < Krk).
[—]
Emäkene, memmekene,
see põle minugi süidi,
et ma orjule ojusin,
kasupoisile kasusin!
Viisid sauna vihtlema,
vihtsid sellele vihale,
pessid sellele seebile,
miska enne orjad pesnud
[—] (Tedre 1970, 388-389 < KJn).
Sest olen halba, seisan kurba,
et olen halvella ajalla,
kevadella kehvalla,
sügisella räntsakalla,
talvella lumesajulla,
suvel suurella töölla.
Ei old vetta mu vihelda,
lobjakast minu loputada, allikat hane ujuda.
[—/ (Tedre 1970, 318 < Kad).
Esiletõstmist vääriva paralleelina tuleb sarnane motiiv esile ka ukraina rahvalauludes. Neis pöördub kurb laulik ema poole, kurtes: “kas sa ei ujutanud mind väiksena, kas sa needsid mind, et ma oleksin õnnetu!” (Kostomarov 1905, 498). Et siingi pole mõeldud kristlikku ristimist, selgub sellest, et juttu on lapse pesemisest erinevate taimede leotusvees.
Järgmised pärimusteated kajastavad aga ilmselt juba paganliku pesemisrituaali edasielamist seostatuna kristliku ristimisega. Huvitav on ka kujutelm, et pesuvesi tuleb pühitseva väe tagamiseks vastavalt ette valmistada.
