Kristlikes maades on ristimine traditsiooniliselt andnud lapsele eluõiguse ja tähendanud tema vastuvõtmist inimühiskonda. Rituaal ise on küll lühike ja vältab vaid põgusad hetked, kuid selle osa vastsündinu saatuse kujundamisel oli määrav.
Järgnevalt on lühidalt vaadeldud, kuidas on ristimist mõtestatud eesti rahvausus.
Lisaks veel mõningaid lausumisi ja muistse siirderituaali omapärast.
Iga Eesti suve juurde kuulub ohtralt sauna ja iga saunaskäigu juurde kuulub viht. Aga ei maksa arvata, et eestlased ajast aega vaid kasevihaga piirdunud on!
Eda Veeroja suitsusaunatamist pakkuvast Mooska talust Võrumaal ütleb, et tema jaoks on viha tegemine loominguline tegevus. «Käsi leiab ise õige oksa lõikamiseks, kui vihategemisel on hea eesmärk ja puhtad mõtted,» vastab ta küsimusele, kuidas õigupoolest seda õiget vihaoksa ära tunda. Muud kunsti polevatki. Küll aga tasub teada, millal on kõige õigem aeg üht või teist oksa vihaks korjata ja kokku siduda.
Kunstvihast Veeroja suuremat lugu ei pea, kuigi on seda külas käies proovinud. «Sellest saadik olen külla minnes tihti oma saunavihapaari lillede asemel kaasa võtnud. Mitte et need kunstlikud nüüd nii halvad oleksid olnud — on olnud seda ja teist —, aga vihategija köidab vihta ka oma mõtted ja soovid ning saun on minu jaoks koht, kus tahan ennast tunda ümbritsetuna vaid puhastest ja headest mõtetest.»
Hea viht on väärt kraam. Sestap ütlebki Veeroja, et kui viht pärast saunatamist veel kasutuskõlblik on, tuleks see ära loputada ja saunaräästasse kuivama riputada — siis saab sellega teinekordki vihelda.
Saun ilma vihata ja vihtlemiseta pole õige saun. Vihtlemine on omamoodi massaaži toimega puhastumisrituaal. Vihtlemine kiirendab pindmist vereringet, soodustab jääkainete eemaldumist organismist.