Suitsusauna ajalugu
Suitsusaun on traditsiooniline saun, mille kütmisel tekkivaid suitsugaase ei juhita küttekoldest korstna kaudu ruumist välja. Kerisekivid on küttekolde kohal; leegid kuumutavad kive vahetult ja suits tõuseb otse läbi kerise ümbritsevasse ruumi. Osa suitsust võidakse saunaruumist õhuavade või luukide kaudu välja päästa.
Suitsusauna kütmine võtab tavapärase tänapäeva saunaga võrreldes kauem aega, sest kogu vajaminev soojus tuleb ühe kütmisega kerisekividesse talletada. Suits aetakse enne saunaminekut leiliruumist välja ning saunaskäigu ajal enam juurde kütta ei saa. Keris peab olema suhteliselt suur, et kividesse saaks piisavalt kuumust salvestuda.
Suitsusauna laval istudes on targem seljaga mitte vastu seina nõjatuda, sest nii seinad mingist kõrgusest alates kui ka lagi koguvad aja jooksul enda külge paksu kihi tahma.
Tänapäeval on suitsusaun praktilistel kaalutlustel peaaegu välja surnud, kuid muu hulgas nii Eestis kui ka Soomes leidub siiani inimesi, kes suitsusauna ainsaks õigeks saunaks peavad. Soomes tegutseb ka rahvusvaheline suitsusaunaklubi, kes testib uute liikmete saunu ja korraldab suitsusaunakongresse. Eestis saab suitsusaunaelamust kogeda muu hulgas mitmes turismitalus.
Allikas: Vikipeedia (09.06.2010)
Sauna pikka ajalugu kinnitab selle sõna vanus – ta pärineb vähemalt kolmandast aastatuhandest e. m. a.
Muistne suitsusaun ehitati teistest hoonetest eraldi. Võimaluse korral ehitati saun veekogu lähedale. Vana kombe kohaselt tuli sauna ehitamist alustada selge ilmaga.
Sompus ilmaga alustatud sauna ehitus pidi põhjustama vinguse sauna.
Rahvapäraste tõekspidamiste kohaselt peetakse suitsusauna korstnaga saunast paremaks. Lava tehakse lehtpuulaudadest, et see oleks alati puhas ja ei ajaks vaiku välja. Samas olid alati ka mõned puuanumad. Tavaliselt oli seal kaks veenõud, üks külma ja teine sooja veega. Külmavee nõu, toober või veetünn paigutati harilikult ukse kõrvale nurka.
Eestlaste saunapäevaks on laupäev. Saunas käidi igal nädalal. Saunakütmist nädala sees oli vaja, kui käsil olid higistama panevad või tolmu tekitavad tööd, nagu heinategu ja rehepeks. Nädala sees köeti sauna ka siis kui mõne perekonnaliikme tervislik seisund nõudis kiiret ravimist kuumas saunaleilis ja viheldes.
Sauna on köetud lehtpuudega. Sageli kasutati hagu. Eriti hea ja vinguvaba saun pidi saama kase- ja lepapuuga kütmisel.
Ettevalmistustööd saunaminekuks ei piirdunud mitte üksnes ahjukütmise ja veetoomisega. Perenaine seadis kõigile saunaminejatele valmis ka puhta pesu. Iga saunalinegi valmistus omamoodi ette tähtsaks sündmuseks. Polnud sugugi ükskõik, millises tujus saunalised olid. Saunaminek pidi toimuma heas ja lahkes meeleolus.
Sellest, kes saunateel vastu juhtus tulema, arvati olevat saunalise õnn. Kui mehele sauna minnes naine vastu tuli, pidi saunas hea õnn olema. Teise mehe vastutulek aga ennustas õnnetust.
18. Sajandi teadete kohaselt on eesti mehed ja naised koos saunas käinud. Sauna sisenejad on pidanud kinni mõningatest kombeist. Üsna levinud oli soola viskamine sauna nurkadesse, koldesse, kerisele ja lavale, selleks et vältida saunast nakkushaiguste saamist. Ka võis kolm korda lavale sülitada, et haigused külge ei hakkaks.
Esimene protseduur saunas oli laval kuumas leilis kuumutamine ja higistamine, millele järgnes vihtlemine.
Eestlased, eriti vanemad inimesed, on vihtlemisest alati lugu pidanud. Vihtade tegemiseks peeti kõige sobivamaks arukase oksi, harva kasutati selleks sookaske. Vihaosi tooma mindi Lõuna- Eestis mitmekesi. Eeskätt mandril loeti seda naiste tööks. Lehetoomiseks on peetud mitmel pool kõige sobivamaks jaanipäeva eelset aega, sest pärast jaani pidi teras lehtedesse tungima. Sobivaks ajaks peeti vana kuud, sest need pidid olema tervislikumad. Vihtade tegemiseks vajaminevad oksad tuli valida hoolikalt. Need pidid olema painduvad, noorematelt puudelt võetud ja pehmelehelised. Okste võtmiseks ei võetud kaski maha, vaid lõigati oksad noaga, ladvad tulid jätta puutumata. Oksad seoti nööri, kase või toominga oksaga kimpu.
Vanu vihtu saunast ära minnes kaasa ei võetud. Nendega pühiti sauna põrandat. Lõuna Eestis oli kombeks jätta viht sauna lavale, nähtavasti seoses väga vana uskumisega, mille kohaselt pärast inimesi vaimud (hinged) vihtlema tulema pidid.
Vihtlemisele järgnes pesemine. Pesemisvett kulutati saunas vanasti üsna vähe, võrreldes tänapäevaga. Pesuvesi valati puukappa, pange või väiksesse puuvanni.
Nuustikud tehti tiigis leotatud pärnakoorest. Lapsi pesti pehmete villaste lappidega. Oli kombes ka vastastikune seljapesemine, mille eest nagu vihtlemise puhulgi hoolega tänati.
Saunaskäiguga oli seotud karastamine seda tegid eeskätt mehed. Suvel on saunalavalt joostud tiiki, jõkke, järve või ojasse ja sealt jälle kuuma sauna tagasi. Talvel on püherdatud ka lumes ja käidud jääaugus.
Saunast lahkujad on nõudest vee välja valanud, et see ei roiskuks suvel ega külmuks talvel. Vannid jäeti kummuli keeratuna sauna, kuid toober, mis oli külma veega sauna toodud, viidi toa juurde.
Lahkujatel olnud kombeks lävel seisatada ja saunaruumi poole käega viibata, kuigi seal kedagi polnud. Saunast tuldi paljajalu kuni esimese lumeni, kes nii tegi ei pidanud talvel jalgu kergesti ära külmetema.
Allikas: Suitsusauna talu
