“Ma arvan, et koobassaun oli koopainimese esimene eluase – saun või elamu, see oli üks ja seesama,” pakub Käsmu meremuuseumi direktor Aarne Vaik. “Suitsusaun on maa seest üles tõusnud koobassaun, mätaskatus peal.”

Koobassauna projekt on täpselt nii keeruline: maa sisse auk ja palgid peale!

“Nagu mehed, kui Siberisse saadeti – esimene asi: maa sisse auk! Kelder ei külmu ju ära, pluss seitse on ikka sees,” ütleb Aarne, kes ise kah mõni aasta tagasi merekaldale uhke koobassauna üles lõi.

Suure töö tegi ära meri – uuristas kaldale kaarekujulise süvendi. Aarne tassis siis augu serva paar palki seinakõrgenduseks – maasse löödud roikad hoidsid neid kinni – ja hunniku palgi moodi puid katuseks. Ukseaugu ette poolläbipaistev present – kuskilt võiks ju valgus kah tuppa tulla – ja valmis ta oligi. Kaheksa saunalist mahtus korraga kerise ümber kükitama. Just nimelt kükitama, sest lagi oli ju siinsamas, püsti tõustes peaga lüüa.

“Kivihunnik on nurgas, sinna alla tehakse tuli,” tutvustab Aarne kerise skeemi. “Kivihunnik” tähendab muidugi sellist kuhja, mille all väike koopake tuleasemeks. Kivihunniku otsa võib tõsta paja – saab üksiti ka kuuma leilivett.

Koobassauna kütmine on siis tavaline suitsusauna kütmine – kivid kuumaks (väike ruum saab kiiresti sooja täis), karm välja (muidu hakkab pea valutama) ja leili võtma! Kui nahk kuum, siis merre, ukseauk jäi ju täpselt vee poole!

(Pesuvett võib kuumutada veel sellisel muistsel moel, et tõsta kuumaks aetud kivid veetündrisse.)

Aastakese sai Aarne sõpradega koobassauna nautida. Järgmiseks kevadeks tassis meri saunaruumi liiva täis. Aasta hiljem viis liiva jälle minema. Aga rohkem kui vaja – seinakõrgenduseks mõeldud palgid jäid poolenisti õhku rippuma.

Allikas: SLÕL