Sauna pidas eestlane esimeseks kultuuriasutuseks

Kui vanadest headest suitsusaunadest räägitakse, tuleb mulle aina meelde Enn Tuulingu luuletus „Vana sann”, millest meenutaksin mälu järgi ridu: „Sa saisat alan lohon lumbi veeren nii küüru vaonu laonu vana sann. Mu meelest nii kui mere veeren, kui sülen sanna veie imä Ann.”
Mu ema nimi polnud Ann, aga meie külas oli Vanatare Ann, keda kõik teadsid ja veel mitu Annat. See saun, mida meenutan, oli Tautsa külas ja kuulus naabritele Palopäälse talust. Kui sauna köeti, käis seal mitu peret ennast pesemas. Enne läksid sauna naised ja lapsed, siis mehed. Vett võeti ojast. Meie muretsesime ikka, et veega koos ei lendaks kerisele ka puruvanad. Need olid meie sõbrad ja mängukaaslased ojakeses. Mõnikord nägime ka kalu.

Palopäälse perenaine aga teab oma isa juttude järgi saunast palju rohkem. Saun olnud oja peal juba enne uue talu ülesehitamist. Vana talukoha ostis Merike Kochi sõnul vanaisa, kes oli 25 aastat Türgi sõjas. Eks ta oma nekruti ajal kogutud raha eest Palopäälse saigi. Saun olevat juba siis olemas olnud ja seisnud oja peal nii, et sauna nurga alt jooksis oja läbi. See võis olla ehitatud 18. sajandi lõpus. Mina mäletan vanaema juttude põhjal, et algul olnud naabri saunal muldpõrand, millele enne saunaminekut lepalehti või peenemaid oksi visati. Siis ehitanud sõjast tulnud naabrimees aga saunale ka põranda.

Tüüpilise Lõuna-Eesti saunana oli sellelgi ihuharimise kohal väike eeskoda ja pesemisruum. Keris asus ukse kõrval ja lava tagumises seinas. Sellised saunad olid levinud kogu Liivimaal ja ka Leedus. Võib öelda, et Lõuna-Eesti saunatüüp ulatub Leedu lõunapiirini välja. Lõuna-Eesti saunad on rohkem sarnased Lätimaa kui Põhja-Eesti või Saaremaa saunadega. Seinad olid palkidest, peal laastukatus. Kui tuli eterniit, siis vahetati ka katus selle vastu välja, kuid see juhtus sajand hiljem.

Suitsuliha suitsutamise koht

Tavaliselt oli küla igal perel saun ja kui seda polnud, siis käidi naabrite juures nagu meie külaski. Saun oli talupere tegemiste-toimetuste keskpunktis. Vanal hallil ajal sünniti ja elati saunas. Hiljem jäi saun pesemise ja lihasuitsutamise kohaks. Kuna tavaliselt oli saun ikka vee ääres, siis tehti seal muidki toimetusi. Merike mäletab, et sauna juures pruuliti õlut ja keedeti seepi. Seebitükid pandi saunapõrandale kuivama. Veel 1969. aastal keetis Palopäälse vanaperenaine sauna juures seepi. Merikesel on ema keedetud seepi veel praeguseni alles.

Saunas suitsutatud liha on väga maitsev. Palopäälse saunas sai see eriti hea. Mäletan, kui tähtis toiming oli lihasuitsutamine ja kuidas me, lapsed, ootasime seda esimest tükki, mida isa tare juurde tõi, uhkelt lauale pani ja siis igaühele viilu maitsta andis. Meistersuitsutaja oli muidugi Palopäälse peremees Vidrik ise, kelle sauna toodi liha suitsutamiseks kaugemaltki. Kuidas täpselt Vidrik lihaga toimetas, tütar Merike enam ei mäleta, aga suitsuliha maitse on meeles ja paneb siiani suu vett tilkuma. Suitsuliha söödi suvi otsa küll niisama leivaga, küll tehti sellest sousti kartulite peale. Teisiti ei saanudki, sest värsket liha polnud võtta, sest selle säilitamiseks polnud kohta. Värsket sai seega ainult mõnda aega pärast seda, kui oli siga tapetud. Edasi oli talutoit ikka soolaliha ja suitsuliha. Vastu suve suitsutati ära ka järele jäänud soolaliha tükid. Naiste jaoks oli suur töö pärast liha mahavõtmist saun puhtaks küürida.

Viimati suitsutati Palopäälse saunas liha aastaid tagasi. Saun ei asunud siis enam vanas kohas.

Saun kui mälestus

Ühel hetkel otsustas Vidrik sauna oja pealt ära tuua, sest seal oleks ta lihtsalt niisama kokku vajunud. Ta oli juba uue sauna ehitanud peremajale lähemale ja tahtis vana sauna kuivema koha peale tuua, sest liha sai seal ju ikka suitsutada. Ühekaupa võeti palgid lahti ja toodi mäele taluõue serva suure kuuse alla. Seal monteeris Vidrik sauna uuesti kokku. Mõned korrad tehti seal veel imehead suitsuliha. Nüüd seisab enam kui sajand vana saun väärikalt vana kõrge kuuse all kui mälestus kadunud aegadest. Ent saun pole üksi jäetud. Seal on omale eluaseme leidnud kuklased. Nende pesa on vaatamist väärt ja pererahvas hoiab putukaid ning nende kodu vanas saunas kui elu märki.

Allikas: Võrumaa Teataja, Ivi Kaarna; foto: Joosep Aader