Suitsusaun on eluviis
Suitsusaun, lõunaeesti keeli sav(v)usann, on Eestis taas au sisse tõusmas. Enamjagu seda tüüpi saunu asub Kagu-Eestis: Võrumaal ja Setumaal. Suitsusaunal on tähtis osa meie pärandkultuuris, seetõttu tahavad võrokesed saada sellele UNESCO kaitse.
„Paganuseaegsel eestlasel oli kaks pühadust: hiis ja saun. Näib, et viimane esimese ületab. [—].
Eesti lõunapoolsemas osas, eriti Kagu-Eestis, on pilt siiski pisut teine.
Vanal Võrumaal ja Setumaal ei ole suitsusaun külapildis tänini erandlik, vaid pigem tavapärane. Veel vähem kui sada aastat tagasi oleks võinud nii öelda ka näiteks Saaremaa kohta, praegu aga annab suitsusaunu Saaremaal otsida. Moodsa ja nn. puhta sauna pealetung on suitsusaunad kõrvale tõrjunud.
Suitsusaun, lõunaeesti keeli sav(v)usann, on Eestis taas au sisse tõusmas. Enamjagu seda tüüpi saunu asub Kagu-Eestis: Võrumaal ja Setumaal. Suitsusaunal on tähtis osa meie pärandkultuuris, seetõttu tahavad võrokesed saada sellele UNESCO kaitse.
„Paganuseaegsel eestlasel oli kaks pühadust: hiis ja saun. Näib, et viimane esimese ületab. [—].
Kristlus lisas neile kahele pühadusele veel kolmanda juurde, nimelt kiriku, ühtlasi endiste pühaduste kohta lugupidamist alandada, nõrgendada püüdes. Hiie suhtes on see tal hästi õnnestunud, palju vähem sauna suhtes. Saun naudib ikka veel lugupidamist ja nõuab enesele tähtsa osa maaelanikkude elus, kuigi sauna tähtsus enam endise aja kõrgusele ei ulatu, [—]
Sündimisest surmani leidsid inimelu iseäralikud sündmused aset saunas. Saunas sünnitati, saunas viibiti kosja ja pulma ajal, saunas põetati haiget, saunas lasti kuppu ja soont ja saunas heitis haige hinge. Saunas, aga ka ristteel, tehti kratti, pisuhända, lendvat ja võeti mõnesugust nõidust ette. Lühidalt: saun oli muistsele eestlasele mõnesuguste eriliste toimingute, taigade kordasaatmise kohaks” [1: 28–29].
See Mattias Johann Eiseni tsitaat pärineb 1934. aasta Eesti Rahva Muuseumi aastaraamatust. Selles väljavõttes on kirjas enam-vähem kõik oluline suitsusauna tähenduse kohta maarahva jaoks. Paraku tundis juba Eisen oma kirjutises muret, et juba Eisen oma kirjutises muret, et suitsusauna enam vääriliselt ei hinnata ja et uuema aja saunad ja saunakultuur on muutunud [1]. Mõistagi on aeg muutnud ka saunu ja saunakombeid. Küllalt sagedasti tuleb tänapäeval ette, et näiteks Põhja-Eestist pärit inimene pole suitsusauna kunagi näinud, rääkimata seal käimisest.
Eesti lõunapoolsemas osas, eriti Kagu-Eestis, on pilt siiski pisut teine.
Vanal Võrumaal ja Setumaal ei ole suitsusaun külapildis tänini erandlik, vaid pigem tavapärane. Veel vähem kui sada aastat tagasi oleks võinud nii öelda ka näiteks Saaremaa kohta, praegu aga annab suitsusaunu Saaremaal otsida. Moodsa ja nn. puhta sauna pealetung on suitsusaunad kõrvale tõrjunud.
Suitsusauna traditsiooni vanuse kohta ei ole meil selget, ühe daatumiga määratud vastust. Võrumaa omakultuuri ja rahvusliku palkehituse spetsialist Kalle Eller on suitsusauna ajaloost kirjutanud nii: „Vanarahvas vastanuks sellele: saun on olemas aegade algusest. Ja see vastus oli iseenesest õige, see tähendas, et see on olnud meil alati ning nõnda on see olnud mäletamatutest aegadest. Et sellesse ajalukku või kultuurilukku süveneda, tuleb vaadata sauna kui nähtust laiuti, maa-alaliselt” [3: 119].
Kalle Eller tõdeb, et võrokeste ja nende naabrite tartumaalaste suitsusaunad on üsna sarnased, setode oma veel sarnasem, kuid pisut rohkem eristub mulkide oma. Aga sarnasusi on neil kõigil kaugelt rohkem kui erinevusi. Eestist kaugematel aladel erinevused suurenevad, üldiselt ei erine aga Ida-Soome ja Põhja-Karjala vana saun kuigi palju lõunaeestlaste suitsusaunast. Veelgi enam, küllalt sarnased on ka kogu Põhja-Venemaa ning meie hõimurahvaste saunad Volga aladel ja Uuralites, samuti Põhja-Lätis. Elleri hinnangul seostubki saun eelkõige Uurali rahvaste kunagise asuala ning selle lähema ümbrusega [3: 119].
Kalle Eller lisab: „Globaalses mõõtmes on see kuumuse ja higistamisega seotud, uskumusi ja taigu täis kultuur nähtavasti vanem kui meie maailmanurga seosed selle kultuuri ning palkehitise vahel. Hästi tuntud on Põhja-Ameerika põlisrahvaste higistamistelk ning viimasele küllaltki lähedane higistamiskoobas Mesoameerikas. Mõlema kultuuripiirkonna jaoks on tähtis pikk viibimine kuumuses, higistamine, mediteerimine mitmesuguste taigade ning kommetega. Tähtsad on lõhnaained ja rohud. Pesemine või üldse veeprotseduurid on sellejuures teise- või kolmandajärgulised” [3: 119].
Arvamus, et suitsusaun ei puhasta mitte ainult ihu, vaid ka hinge, on päris kindlalt jõus ka praeguste saunaomanike seas. Sauna kui pühadust austavad siiski vähesed pered. Pigem on allesolev suitsusaun ajast aega koduõues olnud ehitis, millest on saanud kodu asendamatu osa. Kel suitsusauna maik ja tunne teada, see tema väärtusi niisama lihtsalt ei unusta.
On peresid, kus majja on ehitatud küll duširuum või vannituba ja vahest ka nüüdisaegne saun, aga üksiti hoitakse töös suitsusauna. Ihu võib ju vannis puhtaks pesta, aga luud-kondid, rääkimata hingest, vajavad ikka korralikku saunaleili. See annab jõudu jälle uue nädala töödele vastu minna.
Suitsusaunad on olnud ka kõige paremad „kosulad”, hävitades tõvetekitajaid. Ahjukütmise ajal ruumis olevas puusuitsus leidub palju niisuguseid aineid, mis tapavad äkilisi taude põhjustavaid baktereid.
Ehitamisest. Tänini säilinud vanades saunades ilmneb saunakultuuri põliseid juuri. Nii paari aasta kui ka paarisaja aasta vanused suitsusaunad annavad suurepärase ülevaate nende ajaloolisest ja ehituslikust arengust. Just Saaremaal oli mõned aastad tagasi võimalus pildistada ja mõõta paari ligi 200-aastast või isegi vanemat sauna.
Vanad ehitustavad säilisid suitsusaunade puhul eriti kaua. Nii ehitati saunad veel 19. sajandi lõpul ja mõned tänapäevalgi ilma vundamendita nagu sajandeid varem. Ainult nurkade alla asetati suured maakivid. Vundamendi valamise komme on pärit möödunud sajandi kahekümnendatest-kolmekümnendatest aastatest. Vanasti ehitati saunad üldjuhul tahumata okaspuupalkidest, soojapidavuse suurendamiseks topiti palgivahedesse sammalt. Eelistatud ehitusmaterjal oli männipuit, kuid mõnel pool kasutati ka lehtpuud, eriti haaba.
Vanemat tüüpi ristpalksaunad olid üheruumilised. Sissekäik paiknes neil otsaseinas, kus vanematel hoonetel oli ka laiem räästaalune. Eeskoda asendas sauna ette püstitatud püstkoda, kus ühtlasi soojendati vett ja riietuti. Alates 19. sajandi teisest poolest levis siinmail kaheruumiline saun, mis on praegugi Eestis allesolevate suitsusaunade puhul kõige tavalisem.
Saunad olid eri suurusega: suuremates taludes ruumikamad, vähemates majapidamistes väiksemad. Kindlaid mõõte ega reegleid pole. Öeldi, et paras saun peaks olema nii kaheksa jalga lai ja teistpidi 10–12 jalga ehk umbes 2,5 x 3 meetrit, kõrgust peaks olema parajalt mehejagu [2]. Soomlasedki on pidanud hea suitsusauna vähimateks mõõtudeks 2,5 x 2,5 m, kuid üle 5 x 5 meetri suurust saunaruumi pole vajalikuks peetud. Samas pole suitsusaun tavaliselt päris ruudukujuline.
Kui tänapäevase, Soome sauna leiliruum võib sageli olla üsna tilluke, siis suitsusauna puhul ei saa leiliruumi lühim sein olla kuigipalju alla 2,5 meetri, sest suitsusauna keris on võrreldes poest ostetava rauast Soome sauna kerisega palju suurem. Suuruse erinevus on tingitud kütmisviisist: Soome saunas köetakse kerist kogu saunaskäimise aja, suitsusaunas aga köetakse keris kuumaks enne sauna minekut ja saunatamise ajal enam puid alla ei panda. Keris peab olema nii suur, et kogu saunatamiseks vajalik kuumus oleks talletunud.
Nagu elamuilgi, nii olid ka saunadel valgusavad vanasti ilma klaasita, neid suleti lükandluugiga. Lõuna-Eestis öeldi sellise valgusava kohta paja. Üksikjuhtudel võib mõnel vanal saunal seda leida veel tänapäevalgi. 19. sajandi teisel poolel ja viimasel veerandil hakati saunadele tegema klaasaknaid. Algul olid need väikesed, ühe või kahe tillukese ruuduga, hiljem juba suuremad, nelja ruuduga.
Vanadel saunadel oli eriline suitsuava seina ülaosas lae all, mõnikord ka ukse kohal. Saaremaal on selle kohta öeldud repneauk, Lõuna-Eestis vinguauk või paja. Hiljem levis ka tuulutuskorsten.
Ahi tehti suitsusaunadel maakividest, paekivialadel ka paest. Vanemad ahjud on lahtise maakivist kerisega. Kõige vanemad ahjud on olnud ilma sideaineta, suurtest kividest nagu kivihunnikud. Niisugune lihtne ahi on kindlasti vanem kui palkehitised. Lõuna-Eestis on lahtine keris ka tänapäeval kõige levinum, ent Saaremaal on enim levinud kinnine keris.
Põhiline ahjumaterjal maakivi asendus eelmise sajandi esimesel veerandil tellisega. Nõukogude ajal kasutati saunakeriste valmistamisel ka mitmesuguse kuju ja suurusega raudvaate ja tünne, aga tavapärase arusaama järgi rikkuvat liigne rauakogus suitsusauna hoopiski ära.
Kerisekive valiti hoolega. Paremaks peeti mererannast või ojadest korjatud siledaid kive. Kivi pidi olema tihe ja tume. Kui kerisekivid läbi põlesid, tuli need välja vahetada. Seda tegevust nimetati kerise puistamiseks. Pidevalt kasutusel oleva sauna kerisekive tuleb vahetada paari-kolme aasta tagant.
Saunasisustuse hulka kuulub enamasti külg- või tagumises otsaseinas asuv lava. Lae ja lava vahet on tavaliselt umbes meeter või natuke enam. Laval peab olema nii palju ruumi, et istuja pea ei puutuks lakke. Lava tehakse lehtpuulaudadest, et see oleks alati puhas ega ajaks vaiku. Kõige paremaks peetakse haavapuust lava.
NB! Tervet artiklit loe juunikuu ajakirjast või loodusajakiri.ee-st 2 kuud pärast ajakirja ilmumist!
