|
Mu kodukotus oll’ kunagi Mooste vallah, Kooskora küläh Veske taloh. Elämine, üteh sannaga muidoki, oll’ Kooskora järve veereh. Vanast ehitedi sann muist huunist eräle, nii nelä-viiekümne miitre võrra kavvõmbalõ. Meil oll’ ilma korsnalda suidsusann. Sanna laeh oll’ luuk, kost kütmise aigo suits vällä läts’. Ku kütmine lõpõtõdi, panti luuk kinni, et lämmi sanna jääsi. |
|
|
Kõnõlõ, kuis mu kodukandin liha sautaminõ käve.
Kõgepäält alustõdi tsia tapmisõst. Tsiga tull’ tappa noorõ kuu seen: sõs pidi liha panni pääl manu kasuma. Vana kuu aigu pidi liha panni pääl kahanõma.
Ku oll’ yle talvõ peet immis, pidi kaema, et kulti ei otsi. Kulti otsva tsia lihalõ tull’ sõs pahrumaik manu. Pahru ots tsiga umbõs nädälipäävä. Seoilmaaigu ei peetägi yle talvõ immisit. Ei taheta ei pekki ega rasva. Keväjä võetas põrss ja sygyse tapõtas.
Ma eski ei tiiä, ku vana taa sann om, a vanavanaimä ytel’, et seo sann om tetty joba inne vanavanaesä syndymist.
Vanaimä kõnõl’, et ma naksi sääl sannan joba käymä, ku ma es olõ viil aastanõgi. Tä nõstsõ minnu säält pääle mõskmist tarõ manu.
Lats es jõvva jo imä ja esäga nii kavva sannan olla ja tä võisõ sääl ka kylmä niimuudu saia.
Suurõmba jao umast elost olõ käünü õks savvusannah. Tuud sanna küteti innembide õks haoga, viimätsel aol puiõga. Keresekivi olli otsidu ja validu. Ku ütski «sinikivi» essü keresekivve sisse, sis tuu tsurksõ kõgõ sannahkäümise ar, sann oll’ mõro ja peräh oll’ päävalu.
Ku ma latsõn mäletämä naksi, oll’ Kirmse küläh 19 talopidämist ja kats väikumbat majapidämist, koh talotüüga elämist es saia. Noist üts tegi puuanomit, tuubrit, vannõ, tünne ja esiki puust pangõ. Tõõnõ oll’ ütsik naanõ: tuu ao külä ja ümbrekunna latsi vastavõtja. 21 elämist ja egalütel uma sann. Kõik suidsosanna. Õnnõgi üteh suurõmbah taloh oll’ korsnaga sann.