Haanin opati sannan lihha suidsutama

Minevä puulpäävä võeti suitsutõt liha sannast vällä, inne tuud oll’ tettü hulga tüüd. «Üte jao lihast pandsõmi katõ nädäli iist suulvette. Nigu vanastõ tetti, kumpsõmi kanamunaga: ku muna nakas’ pääl pidämä, oll’ suul paras,» selet’ oppusõ vidäjä, Mooska turismitalo pernaanõ Veeroja Eda (pildi pääl kural). «Tõsõ jao lihast soolassimi tõsõpäävä inne suidsutamist, kats jupikõist pannimi õnnõ hainoga, suula es panõki. Kokko sai katsat-ütsät esi sorti lihha.»

Suidsutaminõ om paras kunst ja või tulla ette vipõruisi. «Meil oll’ ilm lämmi ja tuulinõ, tuuperäst võtt’ kuuma üles,» kõnõl’ Eda. Nii tull’gi mõnõl lihatükül kammar vallalõ ja tükü olli päält suidsutamist kerembä ku võinu.

«Suidsusannan tett liha om iks kõgõ parõmb, vanaimä kunagi tekk’ tuud,» kõnõl’ suidsutamist opma tulnu Urtsoni Kristjan Karulast Ähijärve veerest, ammõdi poolõst geoloog (kaald pildi pääl umma lihatükkü). Kristjan ütel’, et nakkas esi lihha tegema sis, ku täl savvusann valmis saa – ehitämine lätt õkvalt vallalõ.

Lihasuidsutamisõ oppus oll’ üts Uma Meki oppuisist. Opsõ ütessä miist ja üts naanõ.

Allikas: Uma Leht, Nummõr’ 208 – Piimakuu 15. päiv, Harju Ülle

Foto: Ülle Harju/Uma Leht