Sannamiis: iga suitsusaun põleb kord maha!
Foto: Aldo Luud
Saunas lihasuitsutajal peab olema hobusekannatus, sest kaelakarbonaad või seakints pannakse partele suitsu juba neljapäeval ja võrratud lihakäntsakad valmivad alles laupäeva lõunaks.
Reedel peeti Võrumaal Väimelas esimene suitsusaunakonverents, mis läks laupäeval sujuvalt üle Võru koduhõnguse toidu suurlaadaks “Uma mekk”. Haanja taluperenaine Eda Veeroja on võtnud südameasjaks, et vana Võrumaa traditsiooniline suitsusaun kantaks UNESCO kultuuripärandi nimekirja. Laupäeval demonstreeris ta koos abikaasa Urmasega, kuidas 30 kilost lihast oli sauna kaasabil saanud 25 kilo võrratut maitseelamust.
Kahepäevane kütmismaraton
Mooska talu peremehe Urmas Veeroja sõnul algas delikatessi valmistamisprotsess juba üle nädala tagasi, kui liha pandi soolvette likku. Saunaahju kütmiseks kaks ööpäeva järjest tuli lihasuitsutamiskunsti õppivatel Võrumaa kutsehariduskeskuse tudengitel ka öösel termomeetrit kaemas ja halge peale viskamas käia. Tüdrukud näitavad vihikut, kuhu iga tunni tagant sauna temperatuur korrektselt sisse kantud. Kui vahepeal tõusidki kraadid 78ni, jäid need enamasti 50–60 piiresse. “Suitsuliha teeb ikkagi suits, mitte niivõrd kuumus. Eks see pikaajaline protsess lööb ka suitsusaunasingi omahinna nõnda üles, et kaubanduskettidesse seda ikka ei müü. Nõnda saavadki meie saunasinki ühe elamuse osana mekkida vaid need, kes siin saunas käivad,” ütleb Urmas. Kui lämmatav suitsukarm tuulutatud ja liha välja toodud, läidetakse saunaahi taas põlema, sest iga lihasuitsutamise järel käiakse ka saunas. Saunamõnude saamiseks põleb ahjus veel paar ahjutäit, misjärel tuleb sauna tund aega jälle tuulutada. Viietunnise kütmise järel võib suitsusaunamõnusid nautida viis tundi järjest. “Soojaks läheb ruttu, aga kütma peab seetõttu kaua, et suure kerise kivid endasse korralikult kuumuse talletaksid. Saunaskäigu ajal ju enam juurde kütta ei saa,” räägib Urmas.
Korstnata suitsusaunas on kerisekivid otse küttekolde kohal, suits tõuseb läbi kerisekivide otse üles ning imbub tasakesi läbi palgipragude välja. Sauna seinu katab paks tahmakiht, seetõttu on targem seal vastu seinu mitte nõjatuda. Saunamõnude järel peab arvestama ka sellega, et mõnus suitsusauna lõhn saadab sind hea mitu päeva järjest.
Aasta-kahe tagant peseb taluperemees liivapritsiga saunaseinad tuleohtlikust tahmast puhtaks, kuid “saun on tiigi ääres ka sel põhjusel, et tulekahju korral on siit hea vett võtta. Temperatuurid on kõrged, sädemed lendavad kütmise ajal ja tahm on seintel. Iga suitsusaun põleb kunagi maha,” ütleb ta. “Peamiselt on saun siiski tiigi ääres, et oleks mõnus saunast karastuseks tiiki sulpsata,” muigab peremees.
Šampoon suitsusauna ei sobi
Sauna järel pakutakse Mooska talus leililistele 62kraadist higi-kinni-napsu, aga ainult ühe pitsi. “Saun ja joovastavad joogid ei käi kokku. Pärast sauna pakume hoopis teed ja kasemahla, mis on juba vanast ajast kõvad saunajoogid. Õlu tuli saunakultuuri alles tükk aega hiljem,” ütleb Eda.
Õiges saunas on ka tõrvaseep ja meest, õlist, soolast ning sidrunheinast kokku segatud saunamesi. “Kui oled ikka mitu korda vihelnud, tiigis käinud ja leili võtnud, siis pesema ei peagi. Pealegi ei lase šampoonilõhn seda ehedat saunaaroomi nautidagi. Šampooniga saab pesta ka duši all, sauna tullakse kasima nii keha kui ka hinge. Ei ole saun ka koht oma tööasjade arutamiseks ega valitsuse kirumiseks,” räägib ta.
Kui duši all tikutakse aeg-ajalt ikka laulma, siis saunas öeldakse lausumisi. “Sisenedes tuleb sauna teretada ja mina teen seda ikka murdekeeles: tere, sannakene. Vihtlemise ajal öeldakse aga juba aitüma saunakütjale ja veetoojale. Neid sõnu pähe ei õpita, need tulevad südamest,” kinnitab ta.
