Kaika suveülikool keskendus Haanjamaa eripärade säilitamisele
Haanjas lõppes 22. Kaika suveülikool, mis sel aastal keskendus eelkõige Haanjamaa eripärase keele, kultuuri ja kommete säilitamisele.
Tänavune Kaika suveülikool oli ühtlasi ka Baltimaade kõrgeim, kuna leidis aset Suure Munamäe jalamil Haanja koolimaja juures, vahendas “Aktuaalne kaamera”.
Igal aastal vahetub nii toimumiskoht kui ka rektor. Möödunud korral Põlvamaal Oraval rektoriametit pidanud Urmas Klaas andis järgmiseks aastaks ametiraha üle Haanimiihi nõvvokoja juhile Agu Hollole.
Kaika suveülikool on juba üle kahekümne aasta hoidnud Kagu-Eesti kultuurirahva ja haritlaskonna meelsust ning seda võib pidada nii Võro Instituudi, võrokeelse Uma Lehe kui ka tuhandete osalistega Uma Pido käivitajaks.
“Kaika suveülikool käib ringiratast mööda Vana-Võromaa kihelkondi. Mis on tänavu harukordne, mida ma pole varasematel aastatel täheldanud just praktiliste tegevuste koha pealt, on näiteks liha suitsetamine kavas,” rääkis Urmas Klaas.
Liha suitsutamine on imelihtne, kinnitas oma suitsusauna trepimademel töötuba läbi viinud Eda Veeroja. Varem osati seda kunsti ju igas Eestimaa talus.
Veeroja oletas, et viis, kuidas vanasti liha säilitati, on ilmselt kõikjal maailmas üsna sarnane. “Aga mille poolest mi kotus om eriline om tuu, et mi inemise elase veel nii ja see ei ole mingi väljamõteldu turisti asi, vaid ta omgi nii. Om kümneid ja kümneid talosid, kus igapäävatselt söögi jaos savvutadas sannah lihha,” rääkis võroke.
Suveülikoolis sai kuulata loenguid ka näiteks Haanja kandi keeleliste eripärade kohta, aga ka Lätimaalt saabunud liivlaste olukorrast.
Allikas: err.ee, Igor Taro
Minevä puulpäävä võeti suitsutõt liha sannast vällä, inne tuud oll’ tettü hulga tüüd. «Üte jao lihast pandsõmi katõ nädäli iist suulvette. Nigu vanastõ tetti, kumpsõmi kanamunaga: ku muna nakas’ pääl pidämä, oll’ suul paras,» selet’ oppusõ vidäjä, Mooska turismitalo pernaanõ Veeroja Eda (pildi pääl kural). «Tõsõ jao lihast soolassimi tõsõpäävä inne suidsutamist, kats jupikõist pannimi õnnõ hainoga, suula es panõki. Kokko sai katsat-ütsät esi sorti lihha.»
Suitsusaun on traditsiooniline saun, mille kütmisel tekkivaid suitsugaase ei juhita küttekoldest korstna kaudu ruumist välja. Kerisekivid on küttekolde kohal; leegid kuumutavad kive vahetult ja suits tõuseb otse läbi kerise ümbritsevasse ruumi. Osa suitsust võidakse saunaruumist õhuavade või luukide kaudu välja päästa.
Võrumaal köetakse suitsusauna ikka laupäeviti. Külades, kus on tugev kogukond, tehakse sauna kordamööda ning ühes saunas käib mitu peret. Võru mehed sõlmivad suure osa tähtsatest kokkulepetest ja otsustest saunalaval.
Aitame Haanjamaad avastada!
Kui vanadest headest suitsusaunadest räägitakse, tuleb mulle aina meelde Enn Tuulingu luuletus „Vana sann”, millest meenutaksin mälu järgi ridu: „Sa saisat alan lohon lumbi veeren nii küüru vaonu laonu vana sann. Mu meelest nii kui mere veeren, kui sülen sanna veie imä Ann.”